Palumaa asub Kagu-Eestis Peipsi madaliku ja Ugandi ning Irboska lavamaa vahel. Edelaosas külgneb Võru-Hargla nõoga. GEOLOOGILINE EHITUS Lõuna-Eesti aluspõhja moodustavad suuremalt osalt Devoni ajastu liivakivid, pinnakatte aga ka punakaspruun liivsavimoreen. Aluspõhi paljandub paljudes kohtades, jõgede ääres ning oruveerudel. Nii on tekkinud liivakivikaljud ja liivakivikoopad. Maastiku eripära tuleneb peamiselt sellest, et lavamaa moreenkate on Palumaal umbes 40%-l alast kaetud jääjärveliste liivakate setetega. Lõunaosas Eesti suurim orustike osa maastikustruktuuris ja 62%-line metsaalade osatähtsus maakattes. PINNAMOOD Kõrgusvahed on Lõuna Eestis suured ja pinnamood mitmekesine. Viljakad moreentasandikud vahelduvad küngaste, järvede, soode, niitude ja metsatukkadega. Palumaal esineb palju liivikuid aga ka põllumaid ja soid. Aluspõhjas liivakivid ja lõunapool Võru-Petseri ürgorus esineb kohati savikihte
2017. aastal tehti radiosüsinikumeetodi abil lõplikult kindlaks, et Ilumetsa kraatrid on meteoriitset päritolu ning nende vanuseks määrati 71707000 aastat. Vetevõrk Palumaa soostumus on 13.0% Palumaast jookseb läbi Piusa jõgi. Jõe pikkuseks on 109km, Eestis on jõe pikkus 96 km. Jõe langus on 212,4 m ning see on Eesti suurim Palumaa läänepiiril voolab oma keskjooksul liivakivises ürgorus Võhandu jõgi. Jõe pikkuseks on 162 km ja see on Eesti pikim Palumaal on palju järvi. Palumaa pruuniveelised järved on Euroopa tumedaimad Mullastik Palumaa kõrgematel kohtadel on enamjaolt näivleetunud e kahkjad mullad Madalamatel kohtadel on gleistunud näivleetunud ja gleistunud leetunud mullad Nõgusatel aladel on näivleetunud gleimullad Näivleetunud põllumullad on enamasti korduvalt lubjatud, seetõttu on huumus väga nõrgalt happeline Taimestik Valdavaks metsatüübiks on palumetsad-pohlamännikud
2017. aastal tehti radiosüsinikumeetodi abil lõplikult kindlaks, et Ilumetsa kraatrid on meteoriitset päritolu ning nende vanuseks määrati 71707000 aastat. Vetevõrk Palumaa soostumus on 13.0% Palumaast jookseb läbi Piusa jõgi. Jõe pikkuseks on 109km, Eestis on jõe pikkus 96 km. Jõe langus on 212,4 m ning see on Eesti suurim Palumaa läänepiiril voolab oma keskjooksul liivakivises ürgorus Võhandu jõgi. Jõe pikkuseks on 162 km ja see on Eesti pikim Palumaal on palju järvi. Palumaa pruuniveelised järved on Euroopa tumedaimad Mullastik Palumaa kõrgematel kohtadel on enamjaolt näivleetunud e kahkjad mullad Madalamatel kohtadel on gleistunud näivleetunud ja gleistunud leetunud mullad Nõgusatel aladel on näivleetunud gleimullad Näivleetunud põllumullad on enamasti korduvalt lubjatud, seetõttu on huumus väga nõrgalt happeline Taimestik Valdavaks metsatüübiks on palumetsad-pohlamännikud
Palumaa Rait Rehemets 11. A Asend Üldine info ● Pindala: 287 km² ● Asub Kagu-Eesti piirkonnas ● Põhjast ja läänest piirneb Peipsi madaliku ja Ugandi lavamaaga, kagust Irboska lavamaa ja lõunast Võru- Hargla nõoga. ● Maastiku eripära tuleneb peamiselt sellest, et lavamaa moreenkate on Palumaal umbes 40%-l alast kaetud jääjärveliste liivakate setetega. Lõunaosas Eesti suurim (9,3%-line) orustike osa maastikustruktuuris ja 62%-line metsaalade osatähtsus maakattes Pinnamood ● Lõuna-Eesti aluspõhja moodustavad suuremalt osalt devoni ajastu liivakivid,pinnakatte aga kvaternaari punakaspruun liivsavimoreen. ● Aluspõhi paljandub paljudes kohtades jõgede ääres ning oruveerudel. Nii on tekkinud liivakivikaljud ja liivakivikoopad. Veestik
Aluspõhi paljandub paljudes kohtades jõgede ääres ning oruveerudel. Nii on tekkinud liivakivikaljud ja liivakivikoopad. Piusa raudteejaama juures leiduvat valget liivakivi kasutatakse klaasiliivaks. 3.Pinnamood Kõrgusvahed on Lõuna Eestis suured ja pinnamood mitmekesine. Viljakad moreentasandikud vahelduvad küngaste,järvede,soode,niitude ja metsatukkadega. Palumaal esineb palju liivikuid,aga ka põllumaid ja soid. Lk 1 4.Kliimaolud Atlandi ookeani põhjaosas toimuv aktiivne tsüklonaalne tegevus, tuntud kui, Islandi miinimum, mõjutab oluliselt ka Eesti ilma, kuna põhjustab tugevaid tuuli, sademeid ning järske temperatuurikõikumisi, mis on suurimad sügisel ja talvel. Läänetuultega kaugele mandri siseosadesse kanduv ning seejuures
võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke. Suurem osa neist paikneb Põhja-Eestis Kõrvemaal ja Pandivere kõrgustiku nõlvadel (Paunküla, Uljaste, NeerutiPorkuni, Rakvere, Aegviidu-Nelijärve jmt), Kirde-Eesti tuntuim on Iisaku-Illuka oosistik. Mõhnad on kruusast ja liivast künkad, mis paiknevad harilikult rühmiti, moodustades mõhnastikke (Jussi ja Viitna Kõrvemaal, Männikvälja ja Kurtna Alutagusel, Kaiu Vooremaa idaservas ning Mustoja Palumaal). Milline on Eesti pinnavormide geograafiline jaotus? Viimase mandrijäätumise ajal kujunenud pinnavormide leviku järgi eristatakse Eesti alal kolme piirkonda. Esimese moodustab õhukese pinnakatte ja väheliigestatud reljeefiga Põhja-Eesti, kus on olnud tooniandev liustike kulutav tegevus. Sellest lõuna poole jääb peamiselt Kesk-Eestit hõlmav kaarjas vahevöönd, kus leidub rohkesti voorestikke - kulutus-kuhjevorme. Lõuna-Eestis moodustavad
annaabi.ee 
