Florence Nightingale (12.05.1820- 13.08.1910) Nightingale'i nimetatakse moodsa õenduse rajajaks. Alguse sai see kõik sellest, et aastal 1854 saadeti ta Krimmi sõtta põetama haigeid ja viga saanud sõdureid. Seal tegutsedes pani ta tähele, et enamike haiguste põhjuseks on ebakvaliteetne hooldus. Seega otsustas Nightingale midagi ette võtta. Ta suurendas palatite arvu, organiseeris köögid ja pesulad, venitilatsiooni- ja kanalisatsioonisüsteemid. Oluline oli tema meelest säilitada pidevalt sama toatemperatuuri, vesi pidi olema puhas ja värske õhk oli samuti kasulik. Nightingale koolitas ka meditsiinipersonali. Nende muudatuste tõttu langes suremus 49%-lt 2%-ni. Nightingale pidas oluliseks ka keskkonda ja eelkõige puhtuse säilitamist. Tema arvates pidid õed patsientidega koostööd tegema, et tagada nende heaolu:
tegevused kutsuvad haigel esile erinevad emotsionaalsed reageeringud ning see omakorda aitab kas emotsioonide teket ära hoida või neid olukordi võimalikult kiiresti lahendada. Õel/hooldajal on oluline meeles pidada, et dementsusega eakas tekkinud negatiivsed tunded ei pruugi sugugi olla tingitud hoolduspersonali käitumisest. (Jaanson 1999: 13). 9 Magamine - ka palatite valgustus avaldab mõju dementsusega patsientidele. Hämara valguse poolt tekitatud varjud võivad dementsusega patsientidele tekitada segadust ja hirmutada, millele vastureaktsiooniks on agressiivne käitumine. Hele tuli, nagu fluorestseeriv valgus, vaatamata sellele, et on vajalik õele/hooldajale patsiendi põhjalikuks hinnanguks ja jälgimiseks, on probleemiks eakatele, kuna nende silmad on tundlikud ja valgus võib neid ärritada. Valgus tuleb hoida varjudevaba ja piirata eredat valgust
vahendina.) Linnaplaneeringud olid tihti peale postide/jalgade peale tõstetud ja natuke ebareaalsed ehitamiseks. Näiteks mägede vahel olev kiirtee, mille alla ja peale jäävad 6-12 korruselised elamud, mida inimesed saavad endale ise valida. Alvar Aalto - "... - on ta loomingus alati tajutav kas rahvuromantismi matsakus või doorialiku vormi rangus" Aalto varase karjääri katalüsaatoriks kujunes Asplund (Stockholmi linnaraamatukogu - uusklassitsism). "Paimio sanatooriumi kahekohaliste palatite sisustus arvestas patsientide vajadusi igakülgselt, mitte üksnes sisekliima aspektist, vaid ka nende isiksuse ja privaatsuse seisukohast: voodi peats oli varjatud otsese päikesevalguse ja soojuse eest, lagede värv vähendas peegeldusi ning kraanikausid olid müravabad." Kõik need hooned näikse sümboliseerivat arhitektuuriloome duaalsust: L- või U-kujuliselt asetatud mahud moodustavad põhikehandi ehk "kala", mis vastandub selle kõrval paikneva "kalamarja" autonoomsele vormile
ja eemaldatakse koos teiste "teravate anumatega". Kõik külastajad peavad enne palatisse minekut teatama oma saabumisest patsiendiga tegelevale õele. Külastajad peavad olema teadlikud nakkusohust ja nõutavatest kaitsevahenditest. Kontaktnakkuse isolatsioonis oleva patsiendi külastajail tuleb rangelt keelata teiste patsientide abistamine või muidu puudutamine. Isolatsioonipalati igapäevane koristamine toimub viimases järjekorras pärast teiste palatite koristamist. Koristamisel tuleb kasutada isolatsioonipalatis ette nähtud kaitseriietust. Kasutatakse tavalisi puhastamisvahendeid ja ühekordseid tolmulappe. Kõik pinnad, mida patsient ja/või külastajad on tõenäoliselt puudutanud -- nt voodiraamid, kapid, lauad, aknalauad, kraanikausid (eriti segisti!), WC pott ja prill-laud puhastatakse põhjalikult sooja vee ja detergendiga pärast patsiendi lahkumist; seejärel desinfitseeritakse samad pinnad.
Fuktsionalismi suhtes oli programmiline tähtsus Turu lähedal metsarikkasse kohta ehitatud Paimio sanatooriumil (1929-33). Hoone tiibade lehvikukujuline asetus on tingitud sisemistest kommunikatsioonidest ja ruumiseostest ning arvestab insulatsiooninõudeid. Seal kasutas Alvar Aalto tolle aja kohta revolutsioonilisi uuendusi kiirgusküttega palatite laed, sissevoolavat õhku eelsoojendavad palatiaknad, mehaanilise töötamisprintsiibiga klaasist tõmbekapp köögis. Viiburi raamatukoguhoone (1930-35) oli järjekordseks kinnituseks Aalto uuenduslikele loomingulistele printsiipidele. Raamatukogu lugemissaalid said läbi kooniliste ja ümmarguste laekuplite loomuliku valguse, mistõttu saavutati varjudeta ning hajuv, lugeja tarvis ideaalne valgus
annaabi.ee 
