Ravitseti taimedega. Kagupiirkonna elanikud kannatasid kõige rohkem eurooplaste sisserände käes. Suurtasandik: Tasandikud ja preeriad. Küllalt viljakad alad. Hiigelsuured piisonikarjad. Kiskjad puudusid. Piisoneid tapeti tulirelvade ja hobuste abil. Põuaperioodid, nende eest pageti ja see soodustas kultuuride segunemist. Suur Nõgu: Vähe vett, elati rohust ja seemnetest. Püsivad külad puudusid. Elamud olid lihtsad, pajuokstest ja koonusekujulised. Toiduks korjati kõik, mida korjata andis. Vähestes järvedes ja jõgedes oli kala aastaringselt. Edelapiirkond: Mäed, vulkaanid, kaunis piirkond. Küllalt liivane ja sademetevaene, vihm ägedate ja lühikeste tormidena suvel. Kasvasid männid, kadakad, põõsastaimed ja kaktused. Kaktusemahla joodi, viljaliha kasutati ära. Peyote kaktusest sai hallutsinogeenset ainet.
järvedest, milles voolas jääaja liustike sulavesi. Kuid tuhanded aastad on muutunud kunagised jõesängid kaljuteks, kõrbeteks ning ümbruskonna kõrgustike jõed nirisevad väikestesse järvedesse või kaovad lihtsalt maapõue. Sosonitel olid suhteliselt napid toiduvarud, kuid nad järgisid kõrbe raskestitabavaid rütme, et elatuda hooajalistest andidest. Nende elamuteks olid tihti lihtsad, ülevalt avatud, koonilised pajuokstest tehtud hagude või pillirooga kaetud ehitised. Nad korjasid ja jahtisid seda, mida kõrb vastavalt aastaajale võimaldas. Järvede ja ojade kallaste elanike jaoks oli kala kättesaadav aastaringselt. Ka Suures nõos oli eurooplaste mõju suur. Kui Californias ja Lääne-Nevadas avastati kulda, ei suutnud nad valgete sissetungile vastu panna, kuna neil polnud relvi ega sõdimise traditsioone. Kasutatud kirjandus: Raamat: "Indiaalased põlisameeriklased nende uskumused ja rituaalid"
Kaks pungasoomust näivat kokku kasvanud ja seetõttu paistab, nagu kataks punga vaid ühtne üks soomus. Üle saja aasta vanuseid remmelgaid leidub harva. Leplikud mulla suhtes, vajavad palju valgust. Kõige vareasemad pajutibud ilmuvad kevadel põõsastele, mis on veele kõige lähemal. Tibud on pungasoomuste all kogu talve valmina ootel, esimeste soojadega nad kooruvad.Urvad paisuvad kohevateks kollasteks pallideks mai alguses. Ajaloos on pajuokstest punutud korve. Kaugemates maades tehtud ka paate ja maja seinu. Pajukoort on kasutatud naha parkimiseks. Meditsiinis on kooreleotis tunnsutatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoores olev aine on salitsiin, mis on looduslik aspiriin. Valmistati ka vanasti pajupilli. 18) Pihlakad (Sorbus) Eestis on kolm looduslikku pihlakaliiki: Harilik pihlakas, Pooppuu ja Tuhkpihlakas. Harilik Pihlaka lehed on sulgjas liitlehed. Poopuu lehed meenutavad lepalehti. Pooppuu
Maa-aluse koja katus oli maapinnaga tasa või ulatus veidi maapinnast kõrgemale ning oli põdrasamblaga kaetud. Tunti ka suuremaid n-ö asulaid, kus keskse ,,koridori" pikkus võis ulatuda 30 meetrini ja seinad olid kividega tugevdatud. Koridorist kahele poole olid vastamisi kaevatud väiksemad ruumid. Mõnes maa-aluses kojas elati kuni 17. sajandi lõpuni. Maapealsetest ehitistest olid kõige lihtsamad vastamisi maasse pistetud ja pealt kokkupainutatud kase- või pajuokstest varjualused (miegar), mille peale laotati riidest kate. Madala varjualuse alla pugesid jahi- ja kalamehed sääserohkel ajal või saju korral. Lihtsalt sai valmistada ka hagudest koja, mis püstitati kolmnurksele alale, kust talvel tuli kõigepealt lumi ära kühveldada. Kokku pandi kolm harulise otsaga teivast. Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke.
annaabi.ee 
