olid pirukad. Eriti suurteks pühadeks tehti toit värskest (mitte soolatud) lihast ja valmistati sülti. Lihavõteteks (suurim püha aastas) olid laual veel kulitš ja värvitud munad. Surnute mälestuspühal aga kutja. Suurimaks patuks oli toidu äraviskamine. Toidud Vanausuliste tähtsaim toidus oli teravili. Teravilja osteti või vahetati muu kauba vastu. Ahjudes küpsetatud leivad olid suured, ümmargused. Küpsetati veel paistekakkusid kokorg´eid. Paastuajal oli suur tähtsus seentel. Seeni soolati ja kuivatati. Kuivatati enamasti kivi- ja haavapuravikke. Iga seeneliik soolati eraldi. Toiduvalmistamisel seened hakiti peeneks ja praeti sibulaga õlis. Söödi keedukartulite kõrvale. Seentest valmistati suppe. Korjati metsamarju, millest tehti moosi; mustikaid, vaarikaid kuivatati; jõhvikaid säilitati värskena vees. Marjadest tehti pirukatäidiseid, keedeti kisselli ja magusaid suppe.
Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos
tarbeks. Kord oli ühel orjal jäänud tööletõttamisega leib küpsetamata, kuid taigen sai kokku segatud. Päev otsa palavas seisnud taigen hapnes, kuid kuna iga suutäis toitu oli ääretult oluline, otsustas ori taignast siiski leiva küpsetada. Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige
Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest ,,õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab"
annaabi.ee 
