Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt- relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Eelkõige heitsid sõdurid vastase pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbi alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegiones teenisid ainult Rooma kodanikud. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid. Religioon
Eestlased ei suutnud tagasi vallutada üksnes Tallinna kantsi . Eestlased otsisid jälle liitlasi venelaste seast .Venelaste vägi paigutati Otepää-, Viljandi- ja Tartu linnustesse . Kõik , mis eestlastele ristiusku meenutas hävitati . Pesti maha ristivesi , surnud kaevati välja ja põletati . Sakalased saatsid tartlastele veriseid mõõku , millega oldi tapetud sakslaseid . Sissetungijad paraku täiendasid oma ridu . Piiskop Albert tõi uusi ristisõdijaid , ning aegamööda painutasid nad Eesti uuesti oma võimu alla . Tartu langes aastal 1224 , üksnes Saaremaa jäi vabaks. Saarlasi hävitama õhutas paavsti saadik Modena Wilhelm . Vallutajad ajasid aastal 1227 kokku 20 000 meest ja suundusid üle jää Saaremaa poole . Üheskoos vallutati Muhu linnus kuigi selle kaitsjad pakkusid rahu . piirajad võtsid vastu Valjala linnuse meeste rahupakkumise. Sinna tulid kokku ka teiste Saaremaa kihelkondade vanemad , kes lasid ennast ristida
Ta kisendas ühtevalu, ennast ise kätega ära narrides: ,,Tule juba, niku mind!" (Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki, tehes seda mõeldamatult kiiresti. Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti pasite läinud ja mustaks tõmbunud kange ja vinnidega kaetud keele suust välja. Nad painutasid ennast tagurpidi, kuni pea puutus vastu jalgu ning kõndisid niimoodi imestamapaneva nobedusega ja pikka aega ühtejärge. Nad tõid kuuldavale nii koledaid ja nii valje karjeid, mida keegi polnud varem kuulnud. Nende suust tuli siivutuid sõnu, et ka kõige ärarikutumad meesterahvad oleksid neid häbenenud. Kurjast vaimust vaevatuid etendas olid nunnad hakanud ka ise uskuma, et nad ongi seestunud. Teesklemine kasvas üle prühhoosiks. Seesugustest juhtumitest ilmneb, mil määral
Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Esiteks heitsid sõdurid vastaste pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbid alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid mehhaanilisi vahendeid, mis sarnanesid kreeklaste ja makedoonlaste poolt tarvitatavatega: katapulte noolte viskamiseks, suuri puust liikuvaid torne, mis veeti piiratava linna müüri juurde, mitmesuguseid
Kõik muud asjad panime käepärast koopa tagumisse ossa. Varsti läks pimedaks ja hakkas müristama ning välku lööma; nii oli siis lindudel ses asjas õigus olnud. Kohe seejärel hakkas vihma sadama ja sadas päris koledasti; ja ma polnud iial sihukest tuult näinud. Oli päris südasuvine torm. Läks nii pimedaks, et väljas paistis kõik olevat sinkjasmust. Ilus oli see! Vihma valas nii tugevasti, et puud natukese maa tagant paistsid nagu läbi ämblikuvõrgu; tuulehood painutasid 260 puid ja käänasid lehed pahupidi, kahvatud küljed väljapoole. Siis tuli jälle sihuke tore puhang, et puud vehkisid okstega nagu pöörased, ja parajasti, kui kõige pimedam oli, -- säuh! äkki läks helevalgeks ja tormis kummarduvaid puudelatvu paistis mitmesaja gammu kauguselt -- palju kaugemalt kui enne. Silmapilgu pärast oli jälle kottpime ja müristas hirmsa kärgatusega; siis veeres mürin parinaga ja kärinaga taevast alla maailma teisele
annaabi.ee 
