hiljem välja astus. Tema Pahempoolne „angažeeritus“ jäi püsima, ka ühiskondlik aktiivsus. Sai filosoofiaõpetaja tunnistuse, aga hakkas tegelema teatriga. 1938. a töötas ajakirjanikuna ja astus välja Alžeeria vähemusrahvaste kaitseks, võttis osa vastupanuliikumisest. Esikromaan „Võõras“ ja essee „Sisyphose müüt“. Tutvus Sartrega maailmasõja lõpuaastal. Koos andsid nad välja pahempoolset ajalehte „Combat“. 50-ndate alguses Camus eemaldus sellest. 1947. a ilmus romaan „Katk“, mis sai tema menukaimaks teoseks. Olulised teosed on veel näidend „Caligula“ ja romaan „Langus“. 1957. a sai Camus Nobeli kirjandusauhinna. Camuse arvates elu ainus mõte saab seisneda teadvuse ärksuses, püsivas vabaduse otsingus. Vabadus on samal ajal vastutus, seotus maailmaga.
Liberalism ja konservatism olid kujunenud poliitiliseks liikumiseks 19 sajandil. Pärast maailmasõda kaotasid liberali toetajad, juhtivaks paremerakonnaks sai konservatiivne erakond. Liberaalide langus soodustas sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide esiletekkimist. Nad esindasid pahempoolset tiiba, taotlesid võrdsust ühiskonnas ning kuulutasid ideaaliks sotsialismi varandusliku õigluse. Oma eesmärke lootsid nad saavutada järgmiselt: reformidega. Nad lubasid valimiskastide juurde mehe, naise, kes olid täiskasvanud. Majandusraskused ja poliitiline ebastabiilsus soodustasid liikumisi, mis lubasid karmikäelise võima diktatuuri kehtestamist. Mõjukamateks neist olid kommunistlik, fasistlik ja natsionalistlikud.
Jakobsonist sai järgmistel aastakümnetel üks Johann Köleri lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. Köler toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Paljuski just Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida-orientatsioon". 1972 pakkus Jakobson Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid Johann Köler jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Köler jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Johann Köler mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks. 1882 tekkis Köleril idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus. Johann Köler üritas selleks saada
1938. aastal töötades ajakirjanikuna väljaande „Alger Republican“ juures, astus ta välja Alžeeria vähemusrahvaste kaitseks. Pärast selle sulgemist sõitis Camus Pariisis, tegi kaastööd „France-Soir’ile“ ja võttis seejärel osa vastupanuliikumisest. Samaaegselt kirjutas ta esikromaani „Võõras“ ja essee „Sisyphose müüt“. Samuti andis ta koos kirjaniku Jean-Paul Sartre’ga välja pahempoolset ajalehte „Combat“ („võitlus“), kuid hiljem loobus otsesemast poliitilisest „angažeeritusest“, jätkates pigem võitlust üldhumaansete sihtide eest. Camus’ 1947. aastal ilmunud romaan „Katk“ sai tema meinukaimaks teoseks. „Sisyphose müüdi“ kõrval oli teine tuntuim esseraamat „Mässav inimene“. Tema olulisemate teoste seas on veel näidend „Caligula“ ja romaan „Langus“. 1957. aastal pälvis Camus Nobeli kirjandusauhinna.
Köler toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Ta aitas Jakobsonil saada väljaandmisluba oma võitleva ajalehe "Sakala" tarvis.(EE5, 1990, lk 320). Paljuski just Johann Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida- orientatsioon". 1972 pakkus Jakobson Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid too jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Johann Köler jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Köler mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks 8 Kuntaugani projekt
annaabi.ee 
