inimese- ja surmahaldjaks, lõpuks surma nähtavaks või kuuldavaks endeks. Muide, mardusega on ühenduses ka putuka nimetus mardikas (mardlane jne.), sest surnute hingi arvati putukaisse siirduvat. Katoliku usu tulekuga meie maale hakati mardusepäeval pühitsema Tours'i piiskopi Martinuse surmapäeva ja päeva ennast nimetama mardipäevaks. Hiljem luges luteri kirik selle päeva Martin Lutheri sünnipäevaks. Vanade eestlaste kombed ja tõekspidamised peeti paganluseks ja need asendusid pikkamööda Saksamaalt sissetoodud traditsioonidega. Kuid rahvalik tuum ja põhi jäid püsima. Ühtlasi oli muistne mardusepäev, nüüd juba mardipäev, sügisese lõikuspeo jätk, mis ajaks välistööd oli lõpetatud ja mindi üle talvistele töödele. Mardipäev oli peamiselt meestepüha: "Mart on üle põldude, Kadri üle karja," öeldi meie pool rahva seas. Ja nende päevade traditsiooni peeti Läänemaal veel käesoleva sajandi algul täiesti au sees
Sealsed piirkonnad, külad, alevikud kannavad tänapäevani norrapäraseid nimetusi. Vallutatud said ka Island, Gröönimaa, talvituti aga ka New Foundlandis, Põhja-Ameerikas Nad rajasid riigid Põhja- Prantsusmaale (Normandia), kui ka Venemaal, kuni Kaspia mereni välja, liiguti mööda jõgesid. (Lindqvist, 1993, lk 7) -3- Kristlus nimetas vanad lood paganluseks ja diaboolseteks müütideks, tuues esile hoopis Kreeka- Rooma mütoloogia, hoolimata faktist, et jumalate sarnasus ja isegi nimed olid võrrelsed põhjala omadega praktiliselt samad. (Wilson, 1980, lk 16) Enamus infot Põhjala mütoloogiast on kirja pandud Vaemasse Eddasse (vt. Lisa 1) ja hilisematesse saagadesse, muu materjal ilmub kommentaaridena Taani ajaloolase Saxo Grammatian ja Saksa kirjaniku Adam Bremeni (a.d. 1075) töödes. Fragmendid legendidest tulenevad folkloorist ja veelgi
ülestõusuni 1343. Ristisõja ajal säilitasid muistsed eestlased oma senise usu. Uue religiooni vägivaldne pealesurumine ainult soodustas vanadest tavadest kinni pidamist. Katoliku kirikus toimusid jumalateenistused ladina keeles, millest rahvas midagi aru ei saanud. Eestlased nägid vaimulikes valitseva ülemkihi esindajaid ja kirikusse kuulumises võõrale võimule allumise tunnust. Kirik nimetas muinasusundit paganluseks ja keelas hiites ja mujal ohverdamise, surnute põletamise ning kirikliku laulatuseta abielu. Eestlaste jumalakujud ja hiied raiuti maha. Kui enne usuti, et selliste tegude sooritajaid tabab surm, siis nüüd nähti, et seda ei juhtu. See oli eelduseks ristiusu jumala vastuvõtuks. Sunnitud täitma katuliku kiriku kombeid, sidus rahvas need oma varasemate Arusaamade ja tõekspidamistega. Eestlastele meenutas pühakute ja reliikviate kultus nende senist usku
alles peale reformatsiooni või tegid eestlased kristlasteks alles hernhuutlased või eestlased on alati oma südames paganad olnud. Kõik need vastused ja variandid on kirjanduses olemas. Nendes vaidlustus paganlus ja pagana usk käibib väga erinevates tähendustes. Paganlus on termin, millega tähistatakse kristluse eelset religiooni, selles mõttes juudi usk ei ole paganlus, laias lastus suuri raamatureligioone paganluseks ei nimetata. Religioon, millel veel puudub väljatöötatud doktriin. Teises tähenduses paganlus on poleemiline tähendus, mida kasutavad keskaegsed allikad, mille pärast pidi ristiretke läbi viima - selles tähenduses, mis on paganlus, on läbi aegade ümber defineeritud. Kui peetakse lahing, eestlased ristitakse, siis sellel samal hetkel nad saavad kristlasteks. Alates 13. sajandist kerjusordude kontekstis
annaabi.ee 
