Selle saavutamiseks oli haritlane nõus isegi kuradiga lepingu tegema. Saatan nimega Mefistofeles pakkus talle sellise diili, et kui ta suudab mehe maapealset elu nautima panna, siis pärast surma peab Faust olema pagana igavene ori. Meeleheitel olev doktor oli sellega päri. Õnneks ei elanud arst 15. sajandi Venemaal inkvisitsiooni keskel, sest siis oleks kirik ta kohe kui ketseri tapnud ja mis saaks olla veel rohkem kirikuvastane, kui paganaga lepingu sõlmimine. Pärast kontrahti jõustumist arvas Mefistofeles, et Faust hakkab elu nautima kui ta saab omale imeilusa naise. Õpetlane hakkaski. Ta muutus hulluks naise järele. Lausa niivõrd palju, et ei suutnud ilma armsamata elada. Teose lõpus oli ta nõus isegi oma elu neiu nimel ohverdama. Tean, et armastus pimestab, aga minu arvates ei tohiks nii tugevasti ühte inimesse kiinduda, inimesed ju surevad, see on paratamatus ja pärast mõne lähedase inimese surma
läinud ja kõik jooksid ringi erisuunas. See taplus läks neile kõvasti kätte maksma. Neilt võeti palju vara ja kaasa palju vange ja hobuseid. Lätlaste riisumine oli väga suur kaotus lõuna pool elavatele eestlastele, eriti Mägiste, kuna see asub lätlastele kõige lähemal. Kõige hullem oli see, et Rahi (punapeade pealik) oli Lembi kaasa võtnud ning Lätis ta hiljemalt ristiususse pannud. Lembi uueks nimeks sai nüüd Maria ning ta võis abielluda vaid ristitud inimesega mitte paganaga nagu kutsuti ristiusustamata inimesi. Vello sai kohe aru, et midagi peab tegema. Ta läks Otiga laadale läti poole, et vaadata ega Rahit seal pole, kuna Rahile meeldis laatadel käia. Rahi asemel leidis ta tema venna kellelt ta kätte saades küsis kus on Rahi ja mis on saanud Lembiga. Mõni päev hiljem nägi ta paatrit ja ütles, et too vaataks kus on Lembi ja kui vähegi võimalik, siis ta tagasi Mägistesse tuua. Sama ütles ta ka kahele kaupmehele. Vastutasuks lubas anda kalleid
Igatahes, 1224. aastal sõlmiti rahu, mis määras Liivimaa ning Pihkva ja Novgorodi piiri, taastades endised piiriolud. Leppele jäid tuginema Liivi-Vene suhted Eesti ala piiriosas kuni Liivi sõjani. Mida enam olukord Liivimaal stabiliseerus, seda rohkem suundusid sakslaste pilgud itta, ka majanduslikus mõttes: on ju rahu tingimustes lihtsam äri ajada kui sõja ajal. Takistuseks kujunesid siinkohal mingil määral ristirüütlid, kelle jaoks oli 'skismaatiline' venelane pea võrdne paganaga. Nimelt oli Liivimaa põhiosa (liivlased, latgalid, eestlased) vallutamise järel sõjamasin juba efektiivselt tööle hakanud ning sellele jõule tuli leida rakendus, mistõttu juba 1233. aastal sekkuti ka Pihkva ja Novgorodi sisetülidesse. Sõjalist pinget maandas Mõõgavendade Ordu lüüasaamine 1236. aastal Saule lahingus leedulaste käest, kusjuures Ordu poolel osalesid ka sama Pihkva abiväed. Samas oli see
" Milline pettumus võis talle olla, et isegi mitte tema armastatud jumal ei. suuda mehi käima peale aidata ning võõramaalaste lapsi sünnitama panna."(lk291) Johannese kuulekus on absurdne, seega põhjus ka tema kallal pagana (Leemeti) norimine. " Ei mingit jumalat... Mul oli kõrini kõigist neist haldjatest ja jeesusest ning teistest välja mõeldud olevustest."(lk292) Johannes lepib sellega, kui Magdakeena kuuluatb, et Leemet tuleb meheks, kuid Johannes ei suuda elada majas koos paganaga. "...mingeid haldjaid pole olemas...Neid pole tarvis karta, kartma peab inimesi, kes haldjatesse usuvad. "(lk293) ehk siis usu hulle tuleb karta, mitte usutuid nagu Laamet, Joahnnes aga töstab häält- ta ei toeta ültse seda, et pagan nede külas, tema tares pesitsema kavatseb hakkata. "'Olgu peale, aga tea, et sa oled ainus ja viimane pagan meie külas!'"(lk295) Johhanes lõpuks annab oma nõusoleku tänu lapsele keda ootab ees helge, kuulusrohke tulevik.
annaabi.ee 
