idas - Narva jõgi läänes - Pandivere ja Vooremaa http://www.hkhk.edu.ee/maastikud/eesti_maastikurajoonid.html Geoloogiline ehitus Madaliku moodustavad alad, mis on Peipsi nõo kerkinud põhjaosas olnud hilisjääaegse suure jääjärve põhjaks Aluspõhjas Peipsi järvest põhjas Ordoviitsiumi paekivid (ei paljandu) Mustveest läänes Siluri lubjakivid Äärmises kaguosas Devoni lubja- ja liivakivid 6-30 m sügavusel paekihtide vahel leidub 2,6- 2,8 m paksuses kukersiipõlevkivi kihte Pinnamood Kõrgeim koht: Tärivere mägi (94m) Laugelt kaldu Peipsi ja Narva jõe suunas Valdavad märjad alad: jääjärve- ja järvetasandikud ning sootasandikud Põllumajandusalasid vähe Rikutud pinnamoega kaevanduspiirkonnad Edelapool oosid – Iisakul 700 m laiune oos, kus asub ka Tärivere mägi Kurtna mõhnastik – suurim järvede koondumine
· Põrandad olid tavaliselt kõvaks tambitud pinnasega. Elamutel savi ja liiva või kruusa ja lubja segust. · Kui oli võimalus, kaeti laed peente ümarpalkidega, millele pandi peale sammalt ja liiva. · Kaevud vanimad teise aastatuhande algusest eKr. · Salvkaevud vooderdatud kivi või puiduga. · Külakaev kogu küla peale kokku ühine kaev. Eriti Lääne- ja Põhja-Eestis, kus tuli kaev rajada läbi paksude paekihtide. Tekitas sumbkülasid, sest taheti saada kaevule lühim tee. · Vooderduseks kasutati haaba või kuuske, sest need ei andnud veele maitset juurde. · Kaevurakmed tehti palgijuppidest. Kui sügavus oli kuni 1,5m siis saadi vesi kätte kopaga. · Kaevu läheduses oli küna loomade jootmiseks. Võis raiuda ka kivist. · Kivikelder kividest laotud võlvkeldrid. Varem hoiti aiasaadusi ja teravilja maaalustes aukudes, mis vooderdati puuokstega
maastikele ja ökosüsteemidele. Uuringutest on selgunud, et põhjavee kvaliteedi halvendajaiks on kaevanduskäikudesse valguv vesi, mis kontakteerub käikude loomisel sulfiidsetest mineraalidest moodustunud sulfaatidega, muutub joogikõlbmatuks. Vanades kaevanduskäikudes võib leida kuni 2 g/l sulfaatide kontsentratsiooniga vett. Seisukoht, et hüljatud kaevanduskäikudesse kogunenud vesi ongi taastunud põhjavesi, on ilmselt kohatu, sest looduslik sulfaatide sisaldus kaevanduspiirkonna paekihtide põhjavees pole üldiselt suurem kui 0.01 g/l, mis on sadu kordi väiksem, kui täheldatav. Peale selle tungib põlevkivienergeetika ja tööstuse tekitatud pindmine reostus ka sügavamatesse maapõuekihtidesse rikkudes nendes sisalduvat senini joogikõlblikku põhjavett. Reostuse levikut võivad soodustada lõhkamistööde tagajärjel veepidemetesse tekkinud vöi seal laienenud praod, samuti kaevanduspiirkonda rajatud arvukad tehnilised ja uurimispuuraugud ning sahtid.
Märkimisväärseks põhjavee kvaliteedi halvendajaiks on põlevkivikaevandused: kaevanduskäikudesse valguv vesi, mis kontakteerub käikude loomisel sulfiidsetest mineraalidest moodustunud sulfaatidega, muutub joogikõlbmatuks. Vanades kaevanduskäikudes võib leida kuni 2 g/l sulfaatide kontsentratsiooniga vett. Seisukoht, et hüljatud kaevanduskäikudesse kogunenud vesi ongi taastunud põhjavesi, on ilmselt kohatu, sest looduslik sulfaatide sisaldus kaevanduspiirkonna paekihtide põhjavees pole üldiselt suurem kui 0.01 g/l, mis on sadu kordi väiksem, kui täheldatav. Peale selle tungib põlevkivienergeetika ja -tööstuse tekitatud pindmine reostus ka sügavamatesse maapõuekihtidesse rikkudes nendes sisalduvat senini joogikõlblikku põhjavett. Reostuse levikut võivad soodustada lõhkamistööde tagajärjel veepidemetesse tekkinud vöi seal laienenud praod, samuti kaevanduspiirkonda rajatud arvukad tehnilised ja uurimispuuraugud ning sahtid
annaabi.ee 
