Allikas: (http://et.wikipedia.org/wiki/Munk) Munga eesmärk on isikliku lunastuse saavutamine, ning oma elu Jumalale pühendamine. Mungad on andnud tavaliselt ka tõotused ning seeläbi saanud ordu liikmeks. Esimesteks kristlikeks munkadeks olid erakud, kes müüsid oma vara, hülgasid perekonnad ning elasid akseetlikult üksildastes paikades. Kas näiteks kõrbes, koobastes või mägedes. Esimeseks kristlikuks mungaks peetakse Antonius Suurt. Esimese kristliku kloostri rajas egiptlane Pachomios. Munkluse areng algab Egiptuse kõrbest 3.sajandil. Enne aastat 313, põgenevad paljud kristlased kõrbesse, et pääseda Rooma impeeriumis toimuva kestva tagakiusamise eest. Kõrbes saavad nad ennast usule pühendada. Pärast tagakiusamise lõppu, kui ristiusust saab riigiusund on paljud linnaelanikud kogenud juba kõrbe vabadust, ning munklus muutub üha levinumaks. Kõrb on proovilepaneku koht, et valmistuda lunastuseks. Eremiitidest ehk anahoreetidest areneb 4.sajandil
meellitas ligi asotsiaale, maksudest ja sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid ning kurjategijaid. Veel Antoniose eluajal tekkisid esimesed kloostrid, kui lähestikku elavad erakud hakkasid kogunema ühistele jumalateenistustele (Claustrum lad. k avalikust elust eraldatud paik). Elu puhtuse ja vaesuse kõrvale tõusis kuulekus, kui kloostrielu kolmas põhivoorus. Kuulekust osutati kloostri juhatajale abtile/abtissile, samuti kloostrireeglile. Esimese kloostrireegli koostas egiptlane Pachomios umbes aastal 325. Kloostrid levisid kiiresti kogu Egiptuses ja sealt edasi Palestiinasse, Süüriasse ja VäikeAasiasse. Asutati ka nunnakloostreid. Idakloostri institutsioonile andis lõpliku kuju kirikuisa BasileiosSuur VäikeAasias. Erinevalt Pachomiosest nõudis ta eluaegset kloostritõotust, mis anti katseaja lõppedes. Jumalateenistuse, palvetamise ja meditatsiooni kõrval tegeldi tema kloostrites õppe ja uurimistööga
aastal. 5. saj algul hakkas olukord kontrolli alt väljuma – mungad olid fanaatilised, liialdasid askeesiga, lõhuti paganlikke templeid jne. Neile oli omane ka see, et oma arvamuse läbisurumist nõuti märatsedes ja jõuga. See muutus ka üha populaarsemaks. Anahoreetide arv oli tõusuteel. Tekib vajaduse uue organiseeritud vagadusliikumise järgi. Koinobiitlus. Koinonia – kui kloosterliku ühiselu vorm. Eksisteerib teistega veel sajandeid samal ajal. Rajajaks Pachomios (292-346), kes rajas esimese konobiitliku kloostri. Levis kiiresti üle kogu kristliku maailma. Pachomios sündis aga paganana, sõjaväelase taustaga. Puutus kristlastega sõjaväes kokku, nood jätsid hea mulje. Koinobiitlikus mudelis on nõuete osa veelgi enam arenenud. Klooster kui sõjaväelaager, palju füüsilise töö tegemist. Tingimused kloostrisse pääsemiseks: katseaeg kolm aastat, katehees läbitud. Esimene klooster, Tabennisi klooster, oli see, mida Athanasius külastas
Põlati raamatuid, kuna need muutvat liiga upsakaks. Püha Antoniusest kirjutab piiskop Athanasius, kelle kaudu tekivad sidemed suurkirikuga. Antoniust iseloomustab kriitika kogu arenenud maailma suhtes, samas on mungad ise kohati liiga ekstreemsed ja harimatud. Kõrb meelitas kohale ka sõjaväest kõrvalehoidjaid ja kurjategijaid, kellel oli end hea mungana varjata. Anahoreetlusest arenes 4. sajandil välja omakorda koinobiitlus (koinonia kr k 'osadus'). Juhtisikuks Pachomios, kes asus esimesena aktiivselt rajama kloostreid. Oli algselt samuti kõrbeeremiit, kuid rajas pärast seitset aastat kõrbes kloostri Tabennisises. Endise sõjaväelasena pooldas Pachomios rangemat korda ja lisas munkade elusse kuulekuse nõude. Mungaks ei saanud igaüks, enne tuli olla kolm aastat õpipoiss ja läbida katehhees. Pachomiuse kloostrites oli 4. sajandi lõpuks 7000 meest, emaklooster asus Pabaus, Egiptuses. Kloostreid juhtis abt (sõnast 'abba'
annaabi.ee 
