Milleks siis üldse kooli minna, kui kõike saab kodus arvutis õppida? Sellega kaoks kohusetunne ja tuleks laiskus. Esimese tase on praegugi üpris madal ja viimase oma kõrge. Kool ei oleks enam õppimisasutus, vaid koht, kuhu saab tulla tasuta internetti kasutama. Vaidlused sel teemal kestavad ilmselt seni, kuni mõistetakse, et uudne tehnika koolimajades võib vabalt piirududa Smart-tahvlite ja projektoritega nendest piisab. Seni, kuni jäädakse paberkandjate ja pastakate juurde, on vähemalt garanteeritud, et keegigi klassist tunnis kaasa mõtleb.
1920. ja 30. aastad hõlmavad endas mõningaid märkimisväärseid sündmusi ja raamatuid. Selle ajastu autorid olid raskustes mõistmaks ühiskonnas toimuivaid muutusi. Osad autorid ülistasid muutusi, samas osad avaldasid pettumust vanade kommete muutmise suhtes Lugemine oli populaarne loov tegevus, mida harrastati eriti talvekuudel, kui teised tegevused polnud võimalikud. Tollal said inimesed peamise info muust maailmast ja toimuvatest sündmustest just paberkandjate näol. Raamatud, ajakirjad ja ajalehed moodustasid tähtsa osa enamuste inimeste elust ja kujundasid suuresti nende üldise harituse. Teadmist klassikast(kirjandus-toim) peeti oluliseks hea hariduse juures. Selle ajastu ajakirjad on täis lühijutustusi ja seriaale(enamasti illustreeritud), et lugejate meelt lahutada. Laste pildiraamatud nagu "The Little Red Hen" ja "Little Black Sambo" (mis oleksid ilmselt tänapäeval poliitiselt ebakorrektsed) olid tollal noorte laste seas väga populaarsed
õpilane saab ise valida mis peatükist ta midagi lugeda tahab. Mõned on ka sellised, kus õpilane peab hakkama järjest lugema ja õpik ei lase tal enne järgmise peatüki juurde asuda, kui eelmise peatüki ülesanded on kõik lahendatud. Selline variant mulle väga ei meeldiks, sest vahel on vaja vaadata materjali ka järgmistest peatükkidest. Osad õpetajad võtavad peatükke ka teises järjekorras kui see õpikus antud on ja selliste e-õpikutega poleks see võimalik. Veel üks eelis paberkandjate ees on see, et koolid kasutavad tavaliselt ühte õpikut 4-5 aastat. Seetõttu on juba 5 aastat vana õpik ajast väga maha jäänud, tänapäeval areneb ühiskond väga kiiresti ja mitu aastat vanas õpikus olev informatsioon võib olla vale ja nii pole õpilastel üldse hea õppida. Statistikat uuendatakse pidevalt ja poliitiline olukord muutub ja kuna õpikute autorid kasutavad ülesannetes palju päevakohast informatsiooni siis ilmselgelt on ju paar
Ilma autorita teosel on viiteks pealkiri või selle esimene sõna ja kolm punkti, millele järgneb aastaarv ja võimalusel leheküljenumbrid. Näide: Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumi jooksul on 96 kursust (Gümnaasiumi ..., 2011). Ülaltoodud näite puhul viidatakse elektroonilisele Gümnaasiumi riiklikule õppekavale (2011), mistõttu leheküljenumbreid ei lisata. Elektroonilistele materjalide viited vormistatakse sarnaselt paberkandjate viidetega. Teksti sees veebiaadressi ei esitata. See teave pannakse kasutatud allikate loetellu. Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast esimest viidet kasutada järgmistel kordadel sõna ,,sealsamas" või ladinakeelse lühendina vastavalt Ibid. (Ibidem samas kohas), nt: (sealsamas, lk 22) või (Ibid., lk 22). Ladinakeelsete lühendite lõppu pannakse punkt ning need esitatakse kaldkirjas. Teine võimalus on numbriline viitamine
eelnevalt paika oli pandud. Enamus algelisi trükimasinaid baseerusid justnimelt sellisel tehnoloogial. Sellised masinad suutsid trükkida 5,000 kuni 12,000 tähemärki tunnis. See oli suur samm edasi kuna käsitsi oleks olnud vastu panna kuskil 1,500 tähemärki tunnis. Tööstuse ja kaubanduse kiire arengu tõttu 19 ja 20ndal sajandil tekkisid suuremad nõudmised trükikirja järele. Trükiste ja muude paberkandjate arv suurenes märgatava kiirusega. Läbimurre toimus 1868. aastal kui kolm ameeriklast Christopher Sholes, Carlos Glidden ja Samual W. Soule patendeerisid esimese trükismasina. Nende esialgne prototüüp, mis siiani on säilinud Smithsonian'i asutuse muuseumis, oli kokku pandud kasutades pea kõiki ideid ja mõtteid eelnevatelt üritajatelt.Ajaloolased on nentinud, et see nägi välja rohkem nagu väikene klaver või köögilaud, mitte trükimasin.
annaabi.ee 
