Spikerdamine - kasu või kahju? Enamik maailma noori käib koolis. Mõnel läheb seal paremini, mõnel halvemini, mõnel aga lausa nii halvasti, et on vaja appi võtta kõrvalised vahendid tööde läbimiseks - spikrid. Spikker on miski, mis aitab õpilasel töö ära teha, ilma, et enda ajurakke väga vaevama peaks. Abivahendiks võib olla nii telefoni trükitud tekst või pildistatud pilt, paberilipik valemite, aastaarvude või muu vajalikuga ja veel palju muud. Kas spikerdamine toob kaasa pigem kasu või kahju? Spikerdamise kasulikkus peitub osaliselt spikri valmistamises. Õpilane enamasti teeb spikri kirjutades või trükkides läbi teksti, mida tal järgmises tunnis vaja läheb ja seda tehes jääb paratamatult siiski midagi meelde ka. Hiljem, tunnis tunneb ta juba selle valemi ära või meenub, mis mõne sõna definitsioon on. Teiseks heaks pooleks
Raamat kuulub seiklusromaanide hulka ja ilmus Eestis esmakordselt Sakala Kirjastusühisuse väljaandes Viljandis 1928. aastal. Teoses jutustati sellest, kuidas professor Otto Liedenbrock oma vennapoja Axeliga kavatses seigelda maakera südamesse ning kuidas nad sattusid mitmetesse seiklustesse, kus neil tuli lahendada erinevad probleeme. Lugu algas sellega, et tuntud Islandi kirjaniku Snorre Turlessoni raamatu vahelt libises välja määrdunud paberilipik, kuhu oli kummalises keeles midagi kirjutatud. Pärast pikka pea- murdmist lahendati sedelil olev mõistatus ning professor otsustas kohe alustada suurt seiklust maakera südamesse. Võttes kaasa oma vennapoja , kellele ta lubas tagasi tulles oma kasutütre Graubeniga abielluda . Nii nad siis läksidki Islandi saarele, et sealt siseneda Sneffelsi vulkaani kraatrisse ning leida maakera süda. Saarel liitus nendega abivalmis kütt Hans.
Eestis, masinalüpsi kasutuselevõtul, samuti oskuslikus söödajuurvilja kasvatuses, aga ka paljudes teistes küsimustes. Piistaoja oli ka Kuusikul asuva Riigi Põllumajandusliku Uurimis ja Katseinstituudi väetistarbe määramise katsepunkt, Mida mõtles Th. Pool 14. ja 15. juunil 1941. aastal kaugsõiduloomavagunis? Sellest meenutab prof. dr. agr. Elmar Järvesoo (1986) järgmist. Veel enne Pooli lahkumist Eestimaa pinnalt saadi temalt kätte paberilipik, milles. ta oli avaldanud muret Piistaoja eliitkarja saatuse pärast. Ta palus olukorra kohe riigivõimuorganitele teatavaks teha ning aretustööd kõrgetoodangulise veisekarjaga asjatundjate juhtimisel jätkata. See sõnum sai teatavaks endise "Riigi Viljasalve" asemele reorganiseeritud teravil-jakeskuse direktorile agronoom Kaarel Liidakule, kes pöördus küll avaldusega vastava ülemuse poole, kuid sai vastuse: "Seltsimees Liidak, meil on kombeks nendes küsimustes mitte vahele
vältida, samuti valmisolekut püüelda aususe poole. Legaalse tarkvaraga käib alati kaasas EULA, end user licence agreement, ehk siis kasutaja litsentsileping. Originaalandmekandjad ja -käsiraamatud võivad olla (ja enamasti ka on), kuid ei pea tingimata olema, nagu ka autentsustunnistus ja registreerimiskaart. Litsentsileping sätestab ostjapoolsed kohustused ja tootjapoolse garantii. Eri litsentsid erinevad küllaltki tublisti, seega oleks tarvis tingimata see "paberilipik" hoolega läbi lugeda. Hiljem on reeglina juba hilja, kuna harilikult defineeritakse selle lepingu teksti kehtimahakkamine pakendi avamise hetkega. 1984. a. juulis formuleeriti USA-s Louisiana osariigis nn. "lipikulitsentsi" olemus (shrink wrap licence) mis on tänaseks ka mitmel pool mujal riikides aktsepteerimist leidnud. lisaks tarkvarale on pakendis ka selge ja silmatorkav kirjalik teatis see on kirjutatud suurte tähtedega ja keskmise kirjaoskusega
annaabi.ee 
