nii suureks, et 1054. aastal lõppes kahe kiriku vaheline tüli sellega, et paavst Leo IX ja Konstantinoopoli patriarh Michael Cerularius heitsid vastastikku teineteise kirikust välja. Selle tulemusena eraldus Bütsantsi õigeusu kirik Lääne-Euroopa katoliiklusest. Kirikus hakati läbi viima erinevaid reforme. Muutuste järjekindla eestvõitleja paavst Gregorius VII järgi nimetatakse kogu uuendusliikumist Gregoriuse reformideks. Reformid pidid hõlmama kogu kirikut alates paavstikuuriast ja lõpetades kogudustega. Paavstivõimu ja ilmaliku võimu vastuolud avaldusid kõige rohkem investituuritülis. Põhiküsimus oli, et kellele kuulub ilmaliku ja vaimuliku investituuri õigus. Gregorius VII väitis, et ilmalik võim ei tohi sekkuda paavstivõimu, aga keisrivõim polnud sellest üldse huvitatud, sest see oleks piiranund keisrivõimu ja samuti oli kiriklike ametite müümine kujunenud riigile üheks sissetulekuallikaks. Tüli sai lahenduse 1122
Esialgu proovis henry saavutada paavstipoolset otsust abielu tühistamiseks. 1529.aastal alustati kohtuprotsessi Londonis. Katoliku kiriku ladvik ei saanud lubada asjale kiiret lahendust, nad lootsid protsessi edasi pidada Roomas. Maruvihane Henry ei suutnud aga anam kannatada ja otsustas asja ise lahendada, valides katoliku kirkikust lahkulöömise tee. Seda tegi ta kindlasti just poliitiliste põhjuste pärast mitte usuliste. 1532. aastal lasi Henry parlamendi Inglismaa paavstikuuriast sõltumatuks kuulutada ning järgmisel aastal Henry ja Anne juba laulatati. Samal aastal kuulutati välja anglikaani kiriku loomine. Poegi ei sünnitanud Henryle ka Anne. 1534. aastal supremaadiaktiga: riigipea kuulutati kirikupeaks ning kõik sidemed Roomaga olid Inglismaa poolt läbi lõigatud. 1536.aasta abiellus Henry Jane Seymouriga. Temaga õnnestus tal ka viimaks kaua igatsetud järglane saada: 1537. aastal sündis Walesi prints Edward. Kuid juba paari päeva pärast suri Jane.
eesmärgiks oli vabastada kirik ilmaliku võimu altning vähendadavaimulikke ilmalikke huve , keelates eelkõige simoona ja perekonnaelu Taotleti ka distsipliini tugevdamist ja jumalateenistuse tähtsuse vähendamist muutuste järjekindla eestvõitleja paavst Gregoorius VII järgi nimetatakse kogu uuendusliikumist Gregooriuse reformideks Reformid pidid hõlmama kogu kirikut alates paavstikuuriast ja lõpetadeskogudusega Taheti tugevdada paavsti vaimulikku võimu Itaalias ning kehtestada paavsti ülemvõimu kreekakatoliku kiriku üle. Kreekakatoliku kiriku allutamise taotlus kreeka- ja roomakatolikukiriku erinevused aina suurenesid aja jooksul. 1054 kulmineerus kahe kiriku vaheline tüli sellega, et paavst Leo XI ja konstantinoopoli patriarh Michael Cerularius heitsid vastastikku teineteise kirikust välja.
võinud kaasa tuua diplomaatilise isolatsiooni. Seetõttu võttis sidemete lõplik katkestamine pikka aega ning inglise kiriku ametlik liturgia jäi endiselt katoliiklusele lähedaseks, mis näitas seda, et Henryle polnud paavsti vaimuliku võimu alt lahkumisel olulised mitte usu sisulised küsimused, vaid poliitilised põhjused. 1530. aastal saatis Henry Katariina õukonnast minema ning järgmisel aastal teadustas, et nad pole mees ja naine. 1532. aastal lasi Henry parlamendil Inglismaa paavstikuuriast sõltumatuks kuulutada ning 1533. aasta jaanuaris Henry ja Anne laulatati. Samal aastal kuulutati ametlikult välja ka uue anglikaani kiriku loomine. Paavst pakkus Henryle võimalust oma patud lunastada võttes Katariina tagasi, kuid kuningas oli oma otsuse teinud. Tema ja Katariina abielu tühistati lõplikult ning Anne krooniti Inglismaa kuningannaks. Peagi sündis Henryle järjekordne tütar, kes sai nimeks Elizabeth. Poegi ei sünnitanud Henryle ka Anne. 6. Valitsusaja teine pool
§2.1 Gregorius VII reformid Uuesti tõstatasid küsimuse ilmaliku ja vaimuliku võimu vahekorrast Cluni kloostri mungad 10. saj., nõudes vaimuliku võimu sõltuumatust ilmalikust ja rõhutades selle ülimuslikkust. Cluny kloostrist sai alguse liikumine – mis nõudis kõigilt vaimulikelt häid kombeid, haridust, tsölibaati. Olid vastu ka simooniale (kirikuametite müümisele). Cluny liikumist asus toetama paavst. Gregorius VII (1073-1085) reformid pidid hõlmama kogu kirikut alustades paavstikuuriast lõpetades kogudustega. Sätestamist vajas ka paavsti valimise kord (13. saj. lõpust võeti kasutusele konklaav (suletud kamber), kust kardinalid ei tohtinud enne väljuda kui paavst valitud). 1075 ilmus paavsti diktaat, mis keelas ilmalikel valitsejatel piiskoppide ametisse määramise (investituuritüli), see ainult paavsti võimuses. Sisuliselt nõudis paavst, et ilmalik võim lõpetaks kiriku asjadesse sekkumise ja ühtlasi tunnistaks vaimuliku võimu ülimuslikkust.
eest. Sellist pruuki nimetati simooniaks. GREGORIUSE REFORM Tekkis kiriku sees uuendusliikumine, mille eesmärgiks oli vabastada kirik ilmaliku võimu mõjualt ning keelata ära simoonia ja perekonnaelu. Taheti distsipliini tugevdamist ja jumalateenistuse tähtsuse suurendamist. Kõigi nende muutuste eestvõtjaks oli paavst Gregorius 7, kelle järgi nimetati kogu uuendusliikumist Gregoriuse reformideks. Reformid pidi hõlmama kogu kirikut alates paavstikuuriast ja lõpetades kogudustega. Eesmärk oli tugevdada paavsti vaimulikku võimu Euroopas ja paavsti ilmalikku võimu Itaalias ning kehtestada paavsti ülemvõimu kreekakatoliku kiriku üle. Uuendati paavsti valimise korda: 11. sajandi keskpaigani valisid paavsti Rooma vaimulikud ja rahvas(see oli üldine valijaskonna, ilmalikud võimukandjad said tulemusi mõjutada) 1059. aastal Lateraani kirikukogu: edaspidi valivad paavsti Rooma peapiiskopkonna kardinalid. Sellel lahendusel
annaabi.ee 
