· Tärkab protest seisusliku ebavõrdsuse vastu: kirjanduses saab ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim: ägedalt pilgati vaimulike patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust jt ajastu pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti, püüti lugejaid õpetada ja õigele teele juhtida. Selleks kasutati tihti allegooriat. · Suurenes tunduvalt kirjanduse publitsistlikkus, st. Ühiskondlik-poliitiline temaatika. Luulevormis kasutati rüütliromaanile sarnast paarisriimilist värssi. · Prantsusmaal fabioolid lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Lõbusus, teravmeelsus, leidlikkus, taibukus linnakodanlusele omased jooned. Piitsutati aplust, ahnust, kirgi. Mõjutused idamaistest juttudest ja antiigist. Rahvanaljandid, lorijutud. Esinduslikem autor: Rutebeuf. · Saksamaal svangid fabioolide sarnased, hiljem hakati kirjutama proosas. · Itaalias novella samalaadne asi.
Kirjandus laskus rüütlikultuuri kõrgustest argiellu. Tärkab vastumeelsus seisusliku ebavõrdsuse vastu. Kirjanduses saab ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim pilgati ajastu pahesid, nt vaimulikke patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Samal ajal moraliseeriti kirjandust püüti lugejaid õpetada ja õigele teele juhtida kasutati allegooriat. Suurenes kirjanduse ühiskondlik-poliitiline temaatika. Luulevormis kasutati rüütliromaanile sarnast paarisriimilist värssi. Prantsusmaa levisid fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Neile on omased linnakodanike lõbusus, leidlikkus, taibukus. Piitsutati aplust, ahnust ja kirgi. Mõjutusi saadi idamaistest juttudest ja antiigist. Tekkisid rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid svangid fablioodesarnased jutustused, mida hiljem hakati kirjutama proosas. Itaalias novella samuti fablioosarnane. Levis vagantide ladinakeelne looming
Kritiseeriti kiriku silmakirjalikkust, lihtrahva liigset kirge või himu, saamatust ja aplust. Samas kiitis see linnakodanlusele häid omaseid jooni. Moraliseeriti ja püüti juhtida inimesi õigele teele. Kui varem oli rüütlikirjandus keskendunud ainult armastusele, siis nüüd oli sees ühiskondlik-poliitiline temaatika. Varasemaga võrreldes suurenes ka kirjanduse publitsistlikkus ehk ühiskondlik-poliitiline temaatika. Kasutati paarisriimilist värssi nagu ka rüütliromaanis. 1.1. Linnaluule Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseteks f a b l i o o d- lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest. Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust, taibukust ja ettevõtlikkust, seega linnakodanlusele omaseid jooni. Samas piitsutati aplust ja saamatust. Mõjutusi tuli nii idamaistest juttudest kui antiiksetest valmidest. Fabliood on rikkad kõnekäändude ning
ühiskondlikult pilkav. Pilgati näiteks ahnust, silmakirjalikkust, liiderlikkust. Kirjanduses sai ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim. Pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Samal ajal moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida õigele teele, selleks kasutati tihti allegooriat, mõistukõne. Suurenes kirjanduse publitsistlikkus, ühiskondlik-poliitiline teema. Luulevormis kasut lühikest paarisriimilist värssi. Linnaromaanid on valdavalt lühivormid satiirilise sisuga, ka õpetlikud. Sarjatakse rahaahnust, kirikumeeste võltsvagadust, truudusetust. Rutebeuf ,,Eesli ... " Ühel külapreestril suri eesel, mattis ta pühitsetud mulda. Sade kuulis ka piiskop, too kutsus mehe enda juurde. Preester võttis kaasa rahakukru, valetas, et eesel pärandas selle raha testamendiga piiskopile. Piiskop võttis raha vastu, võtlsvagadus. Tihtipeale koondub tegevus ühe inimese ümber
annaabi.ee 
