Vanim tõuraamatusse võetud tõug Väga vastupidavad ilmastikutingimustele Omapäraks pikk karvkate, mis ulatub silmadeni Värvuselt kuldne, pruun, pikkade arvedega Söögisuhtes vähenõudlik Liha on vähese rasva ja kolesteroolisisaldusega, sisaldab rohkesti valku, rauda Sünnimass 30 kg, täiskasvanud 550 kg 800 kg Hereford Sajanditevanune lihalehmatõug Inglismaalt Arvatakse, et hereford on põlvnenud suguluspaarituse teel kohalikust karjast valiku ja paaridevaliku teel Välimuselt väga massiivne, pea on lühike Eripäraks on jämedad, allapoole suunatud sarved Jalad madalad, turi tugev, Värvuselt on loomad punased, kuid pea, rind, rinnalott, kõht, turi ja jalgade allosa on valged. Herefordi tõugu veiste head omadused on : Hea viljakus Kerge poegimine Rahulik iseloom Kiire kohanemine kliimaga Pikaealisus ja hea tervis Hea karjamaa ja rohusööda kasutajad Aberdiin Angus Aretatud Sotimaal, tõuraamat avaldati 1862.a.
tõumüügiks. edukuse aluseks on info oma karja geneetilisest struktuurist ja pakutavast aretusmaterjali väärtusest. Paaride kombinatsiooni moodustamisel tuleb arvestada: a) aretuseesmärki; b) paaride genotüüpide sobivust; Paaridevalikut on klassifitseeritud mitmete printsiipide alusel: 1. Isasloomade kasutamise ulatuse järgi: 1.1. individuaalne paaridevalik 1.2. rühmaline paaridevalik 1.3. massiline paaridevalik. 1.1. Individuaalse paaridevaliku moodustatakse vanempaarid kõrge aretusväärtusega loomadest eesmärgiga saada neilt eriti väärtuslikke järglasi. Individuaalset paaridevalikut rakendatakse enamasti tippkarjades (tuumikkarjades). Tavalistes tootmiskarjades rakendatakse seda harva. 1.2. Rühmalise paaridevaliku korral moodustavad rühma sarnaste omadustega emasloomad, kelle seemendamiseks kasutatakse teatud omaduste ja põlvnemisega isasloomi. Seda rakendatakse enamasti loomuliku paarituse korral lamba- ja hobusekasvatuses
Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben. Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledzis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus
suurel arvul täisõdesid igas põlvkonnas.Tõuaretuse ühistud ja Seltid-eestitõuloomakas. Liit;eesti maakarja kasvatajateselt;eesti tõuloomakasv. Ühistu;eesti lambakasv. Jne.Aretusprogrammide põhialused-jaguneb 8 etapix:tootmissüsteemi kirjeldus,aretuseesmärgiPüstitamine,aretusmeetodite ja tõugude valik,valikutunnuste geneetilise ja majandusliku hinda-Mise läbiviimine,loomade hindamissüsteemi planeerimine,paaridevaliku kriteeriumid,valikukriteeriu- Mite määratlemine,aretusmaterjali levitamine.
Schwaben. Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledzis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa
Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben. Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sjaväes Berliini veterinaarkolledis teenides. Ta oli veendunud, et tug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevitjate baasil, seetttu nudis ta, et kik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivrd, kuivrd see oli seotud koera iseloomu ja töövime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavte
vanemate vahepealne, aga võib olla päris ühtlik ja edaspidi minnakse üle ühtlikule 29 KALAKASVATUSE ERIALA paaridevalikule. Uute tõugude loomisel alustatakse alati heterogeensest paaridevalikust. Uute tõugude loomisel alustatakse alati heterogeensest paaridevalikust. Hiljem minnakse üle homogeensema paaridevaliku suunas. 2. printsiip (lähtub isaslooma kasutamise ulatusest) a) individuaalne paaridevalik Toimub kõrgaretuskarjas, kust saadakse noori isasloomi aretusse b) rühmaline paaridevalik Kasutatakse kõige ulatuslikumalt. Isaslooma(de)le valitakse emasloomade rühm, kes ei ole temaga lähissuguluses. Levinud on see lambakasvatuses. c) Massiline paaridevalik Ei toimu erilist valikut. Levinud linnukasvatuses vabapidamisel. 9
annaabi.ee 
