Kena keik e saarlaste sönastik Kena keik – mitmes mõttes Saaremaal kasutatav Rihalne – rehealune väljend, kena võib tähendada nii head kui Piha – pähe (ei halvustavat suhtumist hakka piha, sidus Paargu – suveköök rätiku piha) Elupealne – pööning, katusealune, ülemine korrus Kahjatsema – Tuhlis – kartul kahetsust tundma Kupat tuhlid – koorega keedetud kartulid Mütu – mitu Nott – paks soust Soo oma- sinu oma Tuhlimoos – kartulisalat Moo oma- minu oma
3 Põhjaeesti murded 3.1 Saarte murre Värvikas saarte murre on põhjust andnud paljude naljandite tekkeks. Kui saare taat oma koduväraval nägi laulatusele sõitvat pruutpaari, kus pruudi välimus jättis soovida, lausus ta mõtlikult: Möuke riister küll söukse ruudile rooni piha paneb! `missugune preester küll seesugusele pruudile krooni pähe paneb'. Suurelt maalt tulnu taiplikkus pannakse Saaremaal tihti proovile lausetega ruske sönni änd paargu ees raanda sihes `punase pulli saba õueköögi ees ämbri sees' või meite upsas kikerdas leikejädade vahel läku sihes `meie põrsas püherdas kaalikapeenarde vahel pori sees'. Kui surnu hauda lastud ja haud kinni aetud, koputas ettevaatlik saarlane vassakse jala kannaga kolm korda vastu hauaküngast ja ütles: Täsa sa oled, tähe sa jäed, täst sa änam ää äi liha `siin sa oled, siia sa jääd, siit sa enam ära ei lähe'. Sellega välditi kodukeibija tulekut.
maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal
Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal
11 000 a. tagasi (8.-4. saj eKr) Eesti ajalooline talukompleks (sh rehemaja) külastuskohana: 9. Hiiumaal: Soera Talumuuseum Praeguse rehielamu vanim osa on XIX sajandi esimesest poolest pärit muldpõrandaga rehetuba, kus elati ja sügiseti vilja kuivatati. Rehepeksutöö tehti rehekojas ehk rehe all. Elutuba koos kambritega on ehitatud XIX sajandi teisel poolel. Talumuuseumi kompleksi kuuluvad veel suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja (endine talu laut). Säilinud on vana salvkaev. Kõigis neis hoonetes eksponeeritakse tööriistu ja endisaegses majapidamises vajaläinud tarbeesemeid. 10. Muhumaal: Koguva küla, mille üks osa on Muhu muuseum. NB! Koguva külas elavad inimesed igapäevaselt, vaid osa külahooneid kuulub muuseumile. Muhumaal asuv ajalooline ja ehe
annaabi.ee 
