Mehed aerutavad kaldast aina eemale ja eemale. Kõrged valged laineharjad peksavad nende peade kohal kokku, meeste käed on aerude hoidmisest juba valusad, aga nad jätkavad, kuna lubadus on pidamiseks. Torm hakkam aina rohkem ja rohkem ilmet võtma, kuid mehed on kanged ja ei anna alla. Üks vendadest näeb kaugel tulemas hiigellainet, teised aga ei tee sellest väljagi. Laine jõuab aina lähemale ning jõudes nende paadini heidab see noorima venna paadist merre, noorim vend eksleb lainetes ja lõpuks vanim vend sööstab mäslevasse vette talle järgi. Ta leiab venna üles ja hoiab temast tugevasti kinni. Noorem vend ütleb vanemale, et lase minust lahti, pääasta end, kuid vanem ütleb selle peale, ema on väiksest peale meid õpetanud üksteist hoidma ja teineteise eest hoolitsema ning ma ei jäta sind
Keegi oli lükanud suure-suure kivi koopa ava ette. Tüdrukud hakkasid kartma ja uut väljapääsu otsima. Nad kobasid pimeduses, kuni lõpuks saabus hommik ja ühest seinast hakkas paistma hele päikesevalgus. Triin hakkas kive eest ära lükkama ja lõpuks oli ava juba nii suur, et tüdrukud mahtusid sealt läbi. Ehmunud ja hirmust värisevad Triin, Merlin ja Mann hakkasid randa, paadi poole jooksma, kummaliste helide ja karjete saatel. Kui nad paadini jõudsid, istusid ruttu sisse ja hakkasid sõudma. Saarelt aga kostis veel palju hüüde ja tundmatuid hääli. Mis seda lärmi põhjustas, tüdrukud teada ei saanudki. Nad jõudsid õnnelikult koju ja tuletasid seda ”õuduste saart” endale veel palju aastaid meelde.
olnud metsas redus Leonard Kibuviir- paksude neegrihuultega, oli metsas redus Eduard Tähna e. Piibu Eedi- Kõne defektiga, õpib keeli, koos Taaviga ``soomepoiss`` Jaan Meos, Manivald Pihu- sundmobilisatsiooniga saksa armees, vabatahtlikuna soome armees. Joakin Lompus- endine ``soomeposs``, kes reetis paarkümend noort leegionimeest, lubab inimestele Rootsi sõitu ja kogub selle eest alusetult raha. Kruusiaugu Siim- rannaelanik, kes juhatab paadini, endine metsavaht Tõnis- vang, vanamees, vangis Taavile lootust sisendav ja moraali ülal hoidev 6. Autor tahab öelda, et juhusel võib olla suur roll inimese saatuse kujunemisel. 7. ``Täid ja mustus näisid olevat NKVD truud abimehed, aidates suurendada``unustatud`` vangide piina`` LK204 lõik 6 ``Oh sa fasistlik müürikoi- isegi NKVD keldrid ei pea kinni! Aga peeneks oled selle pugemisega jäänud vend!`` LK 221 lõik 6 8.Võõraid sõjapõgenike aidati nagu oma poegi
Seda lugedes muutus Villefort tõsiseks ja ütles, et hävitab selle kirja kui ainsa asitõendi. Seda öeldes pani ta kirja kaminasse ja ootas, kuni see oli tuhaks põlenud. Hiljem selgub, et Noirtier oli Villeforti isa. Peale seda lubati Edmond “koju”. Tegelikult viidi ta vanglasse, mis oli üsna puhas, justkui tavaline tuba, aga trellitatud. Olles oodanud vanglas juba kuus tundi, tuldi Edmondile järele. Ta tõugati kaarikusse, mis sõitis paadini, mis omakorda viis Edmondi süngesse Chateau d’ Ifi.Ta pandi kongi ja nüüdsest alates oli ta lihtsalt number 34. Ta ähvardas üht valvurit tappa, kui too ei toimeta kirja Mercedesele ja ta pandi kasematti, kuna teda peeti hulluks. Samal ajal asus Villefort Pariisi poole teele, teel sinna kuulis vaid ühte: usurpaator on maabunud Prantsusmaal. Üha rohkem valdas Villeforti soov tappa oma isa, mille hiljem ta ka teoks tegi.
olnud metsas redus Leonard Kibuviir- paksude neegrihuultega, oli metsas redus Eduard Tähna e. Piibu Eedi- Kõne defektiga, õpib keeli, koos Taaviga ``soomepoiss`` Jaan Meos, Manivald Pihu- sundmobilisatsiooniga saksa armees, vabatahtlikuna soome armees. Joakin Lompus- endine ``soomeposs``, kes reetis paarkümend noort leegionimeest, lubab inimestele Rootsi sõitu ja kogub selle eest alusetult raha. Kruusiaugu Siim- rannaelanik, kes juhatab paadini, endine metsavaht Tõnis- vang, vanamees, vangis Taavile lootust sisendav ja moraali ülal hoidev 6. Üks suur probleem oli nõukogude võimu pealetung ja ka see, et oldi nõukogude võimu vastu ja hirm selle vastu, et hakkab üks suur põgenemine mille tagajärel inimesed läksid metsadesse elama. 7. Täid ja mustus näisid olevat NKVD truud abimehed, aidates suurendada unustatud vangide piina LK204 lõik 6 Oh sa fašistlik müürikoi- isegi NKVD keldrid ei pea kinni
ega mõeldudki teda üle parda visata ja see ärritas teda. Ta üritas teisigi paadisolijaid veenda selles, et poiss tuleb mere rahustamiseks üle parda visata, ent kõik käskisid tal vait olla. Mõne aja pärast märgatakse Vaide paadi kursist tükkmaad vasakul asuvat triivivat paati. Vaide otsustab vaatama minna, ehk vajatakse paadis abi. Selle peale aga ärritub Kurba, kes varustas Vaide paati bensiiniga ning ähvardas tikku visata bensiinipaati. Kuid kui paadini jõutakse, siis avastatakse, et see on tühi, mõni minut pärast Vaide paadi sinnajõudmist viivad tormised lained paadi hoopis vee alla ja sinna see jääbki. Kogu see lugu masendab Vaide paadisolijaid sügavalt ning kardetakse, et nendega juhtub sama, mis juhtus tollel triivival paadil olnutega meri võtab nad endale. Merel rappumisest ja piinlemisest ollakse väsinud ja tüdinud ning üks laevalistest tuleb alla teiste juurde suure kisaga, et ta nägi kaugemal kallast ja maad
Tegin maa siledaks nii hästi kui sain, raputasin selle üle mullaga, mis kattis ka jäljed ja saepuru. Siin panin palgitüki tagasi oma kohale, panin kaks kivi selle alla ja ühe toeks vastu, -- sest palk oli sealt kohalt kõver ega puutunud päris vastu maad. Kes nelja või viie sammu kaugusel seisis ega teadnud, et tükk oli välja saetud, see poleks seda iial märganud. Pealegi oli see onni tagakülg ja polnud oodata, et keegi läheks sinna nuuskima. Paadini oli igal pool rohumaa; nii ei jäänud must jälgi. Käisin kogu tee veel kord ja vaatasin järele. Seisatasin kaldal ja vaatasin jõele. Kõik oli korras. Võtsin siis püssi ja läksin veidi maad metsa, et mõnda lindu lasta. Äkki nägin metsikut siga. Sead muutuvad ruttu metsikuks, kui nad rohtlataludest põgenevad. Lasksin selle poisi maha ja viisin ta laagrisse. Siis võtsin kirve ja lõin ukse sisse. Tagusin ja raiusin sealjuures tublisti. Viisin sea sisse
annaabi.ee 
