Matmispaigad asusid eluasemete juures või sees. Surnud sängitati kägarasendis, ripatsitega kaunistatud rõivastes. Lisaks pandi hauapanuseid. Venekirveste kultuuri ajal toimus rahva pikk kasv. Arvatakse, et sisserändajateks olid Indo- eurooplased. Kogukondade asemel elasid inimesed üksikperedena. Tegeleti viljakasvatusega(oder, nisu, kaer) ning ka karjakasvatusega. Lisaks tegeleti käsitööga ja nöörkeraamikaga. Hakati meisterdama venekirveid ehk paadikujulisi kirveid. Matmispaigad asusid eluasemetest eemal. Pronksiaeg Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis.
kammkeraamikaks. Kuna inimesed ei osanud muistsel ajal seletad loodusjõudusid ja ei saanud aru iga kord, miks saak ei kasva või küttimine ei õnnestunud oli neil arvamus, et seda kõike juhivad vaimud. Seepärast oli tarvis looduse vaimudega hästi läbi saada, neile ohverdada, neid paluda või kanda mingit kaitsvat eset talismani. Põlluharimise algus. Enam kui 5000 aastat tagasi jõudsid Eestisse lõuna poolt uued rändhõimud.. Need hõimud kasutasid lihvitud kivist paadikujulisi kirveid ja nöörivajutusega ilustatud savinõusid. See rahvas tõi endaga kaasa kodustatud loomade karjad. Nende haudadest on leitud kitse- lamba- sea- ja veiseluid. Arvatakse, et nad tundsid ja kasvatasid ka kultuurtaimi. 1 Uus rahvas kohanes Eestis, segunes kohalikega ja jäi paikseks. Sel ajal tekkisid ja suuremad ja paremini kaitstud asulad ning hakati rajama põlde. Eesti ja kogu Ida Euroopa vanimad
aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil. Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid, mida ilmselt tööriistadena ei kasutatud. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga. 3 2.Eesti ühiskond esiaja lõpul. Sotsiaalne kihistumine (matmiskommete põhjal). Maakonnad ja kihelkonnad. Linnused. Külad (külatüübid) ja elamud.
aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle ajal eksisteeris Eestis kaks suuremat arheoloogilist kultuuri: Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid. · Pronksiaeg ja rauaaeg Umbes 1800 eKr alanud pronksiajal muutus asustus Eestis paikseks ja levisid põlluharimine ning karjakasvatus. Tekkisid ka kindlustatud asulad. Küllaltki tihedad majandussuhted olid Skandinaaviaga. Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka
annaabi.ee 
