meenutamine, konfliktid eurooplastega, rassism34. Rouch'ile omane fiktsiooni kasutamine tuleb välja juba selles, et Rouch laseb oma subjektidel mängida iseendid35, seda nii oma loomulikus olekus kui oma unelmates (kujutatakse reaalsust ja kujutatakse kujuteldavat). Filmi terviku mitmekihilisuse parimaks näiteks on peategelane, kes filmis esineb nime all Edward G. Robinson. Noormees, kelle tegelik nimi oli hoopis Oumarou Ganda ning kellest sai hiljem üks esimesi filmitegijaid Nigeris, näeb end flmis ,,nii näitleja Edward H. Robinsonina ja ühel hetkel ka kuulsa poksija Sugar Ray Robinsonina"36. Ehkki niinimetatud näitleja tõelise nime saab vaataja teada alles lõputitritest, on Robinsoni lugu samal ajal ikkagi Ganda lugu. Filmis Robinsoni meenutused Indo-Hiina sõjast, noorena kodust ära jooksmisest, vaesusest, rahulolematusest oma praeguse
muidu oleks keeruline leida. Kaamera-ja rezisööri töö võidakse samuti kohapeal improviseerida. Lugu ja dialoogid on ka välja mõeldud koha peal. Kaamerast saab kui filmi osaline. Rouch provotseeris reaalsust end paremini avama. Rouch tahtis toota jagatud antropoloogiat, see tähendab, et filmitavad saavad filmi lavastamisel kaasa rääkida nt Jaguar (1965), Petit a petit (1968) ja "Moi un noir"(1958). "Moi un noir" oli samuti etnofiktsioon, tehtud koostöös Nigeeria filmitegija Oumarou Ganda`ga, kes samuti mängib ka filmis. Film filmiti Elevandiluuranniku tollases pealinnas Abidjanis. Film räägib Nigeeria immigrantidest. Näitlejad segavad reaalseid elatud sündmusi (seoses migratsiooni, vaesuse ja võõrmaalastele suunatud viha) fantaasiaga. Rouch oli veel alusepanijaks liikumisele cinéma vérité. Selle idee oli, et kaamera ja montaazi abil saab luua sügavama reaalsuse dokumentaalfilmidesse. Kaamera silm tungib sügavamale struktuuridesse. Kiire
Zika ja Dia lähevad Pariisi, et uurida pariisilasi ehk linnaelu. Kriitiline pilt lääneliku mõtteviisi suunas. Ja siis lõpuks nad otsustavad oma poest loobuda. See oli muidugi improvisatsioon, samas nad sunnivad teisi inimesi oma provokatsioonidega kaasa minema (põnev on see, kuidas inimesed reageerivad). Madame l’eu 1992 Zika ja Dia lähevad Hollandisse uurima, kuidas tuuleveskid toimivad. Moi, un noir, 1958 „Mina, mustanahaline“ Rouch ja Oumarou Ganda, üles võetud elevandiluu (Cote d’ivore) rannikul, Abidjani ühes linnaosas Treichvilles. Räägib noorte elus. Näidati rohkem seda, mis peategelase peas toimub filmivõtetega. Ilma helita üles võetud, kiiresti vahelduvad kaadrid, kommentaar lisatud hiljem. Peategelane spontaanselt kommenteeris, mingeid asju ta nägi alles esimest korda (tekstis improvisatsioon). Film provotseeris peategelast oma enda elutegevust kõrvalt vaatama ja uuesti läbi mängima
Madame l'eau (1992). Minnakse Hollandisse, et vaadata, kuidas tuuleveskid töötavad. Kuidas nad võõraste nähtuste suhtes reageerivad. Stereotüüpidele põhinevad vaated. Tänane film Moi, un noir (Mina mustanahaline) 1958. Ülesvõetud Elevandiluurannikul, pealinnas Abidjani linnaosas Treichville's, räägib noorte inimeste elust. Filmi autor Jean Rouch. Näide Rouchi etnofiktsioonist. 14 Peategelane Oumarou Ganda (1935-1981). Tegevus toimub Nigeris (oli pärit Nigerist). Ei olnud niivõrd palju film tegelikkusest kui fantaasiatest, soovidest, tulevikuplaanidest ja minevikuvarjudest. Ilma helita oli üles võetud, üleskeritava kaameraga. Kiiresti vahetuvad kaadrid. Kommentaarid olid lisatud hiljem, oli näidatud peaosa kehastavale inimesele, kes spontaanselt kehastas rolle ja rääkis läbi. Film provotseeris
annaabi.ee 
