Kuid piiramise korral tarvitasid roomlased mitmesuguseid sõjamasinaid. Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Peale nende oli leegionides veel mitut liiki käsitöölisi ja toiduvalmistajaid. Sõjaväes valitses vali kord, et virgutada sõjamehi käsu täitmisele. Oli harilik nähtus, et isegi kõige väiksemale eksimusele järgnes karistus. Tegevas sõjaväes, kui lahingut polnud ette näha, ehitasid roomlased endile korrapärase leeri, mis oli kaitstud valli ja kraaviga. Niisuguses kindlustatud leeris oli sõjavägi hästi kaitstud vaenlase ootamatu
rõhutav naturalism. 19. sajandi lõpus hakkas klassikaline realism ammenduma, tekkisid uued voolud kas siis realismi arendusena või vastandusena. Seda perioodi võime nimetada uusromantismiks, mis algas dekadentsiga (varane sümbolism, esindajaks Baudelaire), uusromantismi keskmeks saab sümbolism, sümbolismiga haakuvad dekadents, estetism ja impressionism. Realism kirjandusvooluna 1835. aastal, mil kogu Euroopale sai selgeks, et aeg muutub kõige otsustavamal kombel, tervitas vene romantik Jevgeni Baratõnski ,,raudset sammu" astuvat astuvat sajandit ,,raudset sajandit" lohutute värssidega (,,Viimane poeet") 19. sajandi kolmandal kümnendil romantism Lääne-Euroopas taandus. Asemele sündis uus kirjandusvool, mida sajandi keskpaigas hakati nimetama realismiks. Realism on tuletatud ladina sõnast res = asi ning vastavast omadussõnast realis = esemeline, tõeliselt olemasolev, reaalne
Lahingut alustasid tavaliselt kergelt- relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Eelkõige heitsid sõdurid vastase pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbi alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegiones teenisid ainult Rooma kodanikud. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid. Religioon * Usuti, et jumalate heasoovlikusest sõltub riigi edu ja hüve * Tähtsaimal kohal pontifeksid, kelle eesotsas seisis pontifex maximus- riigi ülempreester. Nad pidid korraldama pidustusi ja pidama järge tähtpäevadel.
Esialgsed uljad kallaletungid küll ebaõnnestusid, kuid lisavägede juurdetoomise järel õnnestus soomlastel mööda lagedat välja edasi tungides mõisani jõuda. Alles õhtu eel algas koos Kuperjanovi partisanidega üldpealetung eesmärgiga puhastada mõis vaenlastest. Järgnes käsivõitlus, kus enamlased panid Rahvaväe üksustele veel visalt vastu. Soomlasi kattis alguses küllaltki korralik suurtükituli, kuid see katkes nende liialt kiire edasitungi tõttu kõige otsustavamal hetkel, pikendades nii lahingu kestust ja suurendades langenute hulka. Punaväelaste kaotused Paju lahingus olid Urmas Salo andmetel vähemalt 30 meest langenutena, haavatuid võis olla aga mitu korda rohkem; tõenäoliselt olid aga punaste kaotused tunduvalt väiksemad kui varem on arvatud ega ületanud 200 meest. Arvestatavad kaotused olid aga ka eestlastel ning soomlastel. Salo andmetel langes lahingus 15 kuperjanovlast ja 19 soomlast
viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Esiteks heitsid sõdurid vastaste pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbid alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid mehhaanilisi vahendeid, mis sarnanesid kreeklaste ja makedoonlaste poolt tarvitatavatega: katapulte noolte viskamiseks, suuri puust liikuvaid torne, mis veeti piiratava linna müüri juurde, mitmesuguseid varikatuseid, mis varjasid piirajaid rünnakute aegu, ramme kindlustuste ja müüride purustamiseks jne. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegionide edule aitas kaasa hea väljaõpe,
annaabi.ee 
