Vanamees aga lubas need kõik neiule anda kui ta talle naiseks tuleb. Neiu aga ei olnud sellega nõus, vanamees naeratas ning neiu komistas, kukkudes vette, kus ta uppus. Pärast läinud tema eit ja taat teda otsima, leidnud tema riided aga neiust polnud jälgegi. Äkki aga kostus vee alt hääl mis ütles: ,,Ära nuta, eidekene, ära kaeba taadikene, merella on minu koda, alla laine salatare, kalakudus kambrikene, mereudus pesakene, läksin kuldamõõgakesta lainetesta tabamaie, hõbeoda otsimaie, vaskiambu võttemaie: sinna ma, kana, kadusin, sinna surin, linnukene, sinna noori, ma nõrkesin, sinna, lilleke, närtsisin, sinna sõstrasilm, suikusin, sinna neitsike, uinusin, sinna, tuvike, tarretin."
väljendusi, nimetatakse lüroeepiliseks rahvalauluks. Siia kuuluvad perekonnaballaadid mehetapjast, kuldnaisest, laulud imetegijast, imekandlest, karja ja ehete kadumisest, orja kättemaksust, mõisavargustest, nekrutitest vm. Näiteks: LÜÜRILINE RAHVALAUL: NOORMEHED NAGU METS Olgem uhked, noored mehed, olgem uhked, seiskem sirged, nii kui kuused külma vastu, lepad laia lume vastu, sarapuud vastu saduda! LÜROEEPILINE RAHVALAUL: NÕMME NOORMEES. Lätsi ma õitsi otsimaie, õidsitulda tundamaie. Riimiline rahvalaul 18. sajandil kujunes kirikulaulu ja kunstluule mõjul välja uuem rahvalaul. Seda eristab regivärsist lõppriim. Uuem rahvalaul ehk riimiline rahvalaul erineb vanast mitmeti, siin valitseb eepiline sisu ja meeste temaatika. Suureneb meeste osatähtsus, pahameel mõisnike vastu, usuvahetus, revolutsioon, sõjad jne. Naiste repertuaar kaldub armuromantikasse, tugevat mõju avaldas saksa kirjandus.
Õhtu toob õled tubaje, Videvik viib magama. Päikene punab kui kuremari Hämarik üles äratab, Rändlinde kaugele teele asub. valge laiali laotab, Kurg luikab soos nagu elus pasun, ühe siia, teise sinna - päev jääb madalaks, pikeneb vari. mehed põldu kündemaie, poisid hoosta otsimaie, Siis aga krabistab rasket rahet, lapsed marju noppimaie. sügisetormid koguvad jõudu. Päike näitab end vahetevahel keset lumepilvede sõudu. HEITLIKUD ILMAD Mart Raud Vapralt kihutasid tormiratsud, püherdades suurtes hangedes. Siis nad väsisid ja pehmed matsud kostsid metsast lume langedes.
Ilma eide teademata "Kas sa tahad mulle tulla, tõusis aga täkukene, mulle tulla, mulle olla, kasvis kange ruunakene, tulla surmatunnini, ei te'nd jõudnud ohjad hoida, olla eluotsani?" ohjad hoida, köied köita, Pruut aga mulle kostemaie: paelad pikad pidada. "Kas sul on ka kena hoosta, Läksin pruuti otsimaie, kes viib minu kirju kirstu omal naesta kosimaie. ja viib valge veimevaka?" Seal olid kuldsed kaevukoogud, Mina kohe pruudil kostsin, valgest vasest väravad, talle targalt teada andsin: seal oli õues hõbeposti. "Kas on sinu isal vara Ja ma tundsin rõõmu, lusti, või on sinu emal vara,
annaabi.ee 
