Elu keerles sel ajal talu korras hoidmise ümber. Aeg oli juba nii palju edasi läinud, et sõda oli lõppenud ja NSVL hakkas rajama kolhoose. Ühega neist liideti Aniluige talu, mis tähendas veel suuremat mõõna. Alguses oli see väga konarlik, tööd hilinesid ja juhtimine ei õnnestunud. Hilisemas perioodis sai see küll korralikumalt tööle, kuid inimestel puudus eraomandina maa ja vili. Seegi kord juhtus viljapeksuaeg õnnetus. Masinist lõi Arvole labidaga lapiti pähe, niiet too vajus otseti pikali. ( Arvo oli julgenud masinisti aurukatelt puutuda ja selle iseseisvalt tööle panna.) V tants. Talu peremehe aeg asumisel oli lõppenud, ta naasis koju. Kõik oli muutunud, põllud uued ja huvitavad, kuid talu veel vanemaks jäänud. Terves külas oli alles vaid mõni üksik maja. Taavetit tabas mälestuste tulv ja mõte, et enam ei olegi millegi nimel elada, sest poeg on ammu ilmasõjas hukkunud ja naine lamab mullasängis. Miili elas endiselt kolhoosi tõttu talus
(Nimetu ilmub oma telgist.) Nimetu ja Juudit saavad tuttavaks. Juudit tunnistab, et tal jooksis judin üle selja, kui Nimetu Olovernesele kallale tormas, ent ta ei oska öelda, et kumma mehe pärast see oli. Arvab, et mõlema pärast. Lepitakse kokku kohtumine õhtul Juuditi telgis. (Juudit kaob oma telki, kuna Nimetu talle üksisilmi järele vahib. Eesriie.) Kolmas vaatus (Esitelk pidusaalina lühterdatud valgusel. Pidulaud otseti publiku poole. Laua otsas ühel pool esimesena Olovernes, teisel pool Pagoas. Läheduses Juudit lambanahal. Mõned pidulised, muu seas ka Olovernes, õige ülendatud meeleolus.) Olovernes tahab, et Juudit laseks ennast teenindada, ent too tõrgub vastu, et tema enda ümmardaja kannab hoolt ta eest. Olovernes trikitab, et mis saab ss, kui söögipaun ükskord otsa lõppeb, arvab Juudit enesekindlalt, et küll ss jumal talle toidu lauale muretseb. Olovernes satub
Meestele ei olnud raha tähtis, nad leppisid selle natukesega, mida nad said põllult ja merelt. Vahest harva käisid ja tõid kaugemalt veidikene õli mootorile, pisut soola, tükikese suhkrut ja peotäie püssirohtu- ei muud. Toora Jookus aga vihastes sellegi peale, ta ehitas saarele poe, mis oli täis igasuguseid uhkeid asju: soola, suhkrut, riisi, jahu, nahku, kohvi ja riideid. Aga kauplusest kõnniti mööda nagu seda polekski seal. Vahel harva käidi otseti paar kompvekki haigele lapsele või siis kopsiku täis soola. Õmblusmasinad olid aga minev kaup. Toora Jookus hakkas lahkuma ning korraldas selle puhul üha korraliku peo, kuhu olid kutsutud kõik tähtsamad inimesed külast. Ainukesed, kes kohale ei läinud oli Lammi Eerik ja ta isa, kuna Kelli oli neile valetanud et vastuvõtt on homme samal ajal. Toora Jookus tahtis Eerikule piibu tol õhtul anda, aga see jäigi seda puhku andmata. Juba
Viimati kaebas ta oma häda nõiale ning see andis talle nõu, raamatu leivataigna sisse pakkida, ahjus äraküpsetada ja leiva nimel ära müüa. Mees tegi seda ja sai leiva just päev enne kontrahti lõppu ühele Saarlasele äramüüa. See võttis leiva kaasa ja läks merele kalu püüdma. Teisel hommikul leiti tühi paat, meest ennast kusagil. Leib, mille sisse raamat oli peidetud, seisis paadi piida pääl ning kalamehe nuga oli otseti paadi põranda sisse löödud. Et ilm täitsa vaikne oli, seepärast ei võinud muud arvata, kui et kurat mehe ära viis. Õnnetuma järeljäejad kaebasivad raamatu müüja pääle konsistooriumisse, millel aga misgit tagajärge polnud. Klaus Homburg Saastna mõisa järele on üks küla, mis Ullaste nime kannab. Selle küla talupojad tõendavad, et nad vanaste ühe saksa või rootsisugu mõisniku järeltulijad olla. Nende liiadnimed on
annaabi.ee 
