vallas, mis moodustavad Sinimägede pangasaarestiku. Sinimäed koosnevad Tornimäest (69,9 m), Põrguaugu ehk Grenaderimäest (83,2 m) ja Pargimäest (84,6 m), mis kuuluvad Põhja- Eesti panga Vaivara klindilõiku. Kuni Teise maailmasõjani olid Sinimäed kaetud kõrge kuusemetsaga, mis kaugelt vaadates andis mägedele sinaka värvi. Kuused hävisid lahingutes, praegune põhjanõlvade puistu sarnaneb klindialuse salumetsaga. Mis mõjutas Sinimägede teket? * On arvatud, et Sinimäed kujutavad otsamoreeni, mis koosneb mandrijää survel klindi servast murtud ja siia kantud rändpangastest. Hiljem pidi liustiku serv siin mõnevõrra pikemalt peatuma, kusjuures jääst väljaulatuv materjal kuhjati sulavetega deltjaks moodustiseks Tornimäe taha. * Kirde Eesti aluspõhja uurimisel on viimasel ajal selgunud märkimisväärsetele tektoonilistele liikumistele (mandrite väljakujunemine) vihjavaid tunnuseid, tekib mõte, et Sinimäed kui ka Laagna kõrgendikud kujutavad endast tektoonilisi pinnavorme
Rootsi kants II maailmasõjas rajasid sakslased Tannenbergi kaitseliini AJALUGU 1944 juuli-september peeti Sinimägedel veriseid lahinguid, hukkus kuni 200 000 inimest püstitatud palju mälestusmärke praegu on olemas 4-5km pikkune matkarada läbi kunagise sõjatandri TEKKETEOORIAD Karl Orvik 1926 uurimus- mäed koosnevad suurtest aluspõhjakivimite pangastest.e. rändpangastest, mis murti lahti klindiservast ja kanti mandrijää poolt.Kujutavad endast otsamoreeni- liusiku serva ees kujunenud piklikud positiivsed pinnavormid. Rändpangaste teooria- kuni 1960 aastateni Mäed paiknevad otse tektoonilise rikkevööndi kohal- puhtalt tektooniline päritolu TEKKETEOORIAD Enamus geolooge- kombinatsioon, kus oma osa mängivad nii maapõue kerked kui ka mandrijää transport. Tektoonika ja mägede-aluse Kambriumi sinisavikihi paisumise ühendhüpotees- seljandiku tõstjaks on olnud mandriliustiku
mandriluidetena. Kolmanda hüpoteesi järgi on kriivad seotud Peipsi järve arenguga ehk need on alaneva Peipsi järve luitestunud rannavallid. Peipsi järve taandumisel aset leidnud suhteliselt kestvamate rannajoone seisakute ajal moodustusid rannikul ühe kuni kolme meetri kõrgused abrasiooninõlvad, millele kuhjusid mõne kuni kahekümne meetri kõrgused rannavallid ja rannikuluited. Praeguseks pole kriivade morfoloogiasse selgust lisandunud. Ümber on lükatud vaid otsamoreeni hüpotees. Valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetega. Käsitledes 1968. aastal Eesti luiteliivade koostist ja kihilisust, on Anto Raukas toonud välja mõlemad teooriad, kaldudes eelistama rannikuluidete teooriat. Aasta hiljem on sama autor koos Endel Rähniga väitnud, et tegemist on mandriluidetega, mis kujunesid Hilis-Dryase ja Pre-Boreaali (umbes 9000 – 11 000 aastat tagasi) algul Väike-Peipsi ajal valitsevate lääne- ja loodetuulte mõjul kohapealsest materjalist
Nõlvade jalamil on levinud viljaka mullaga deluviaalne ehk pealeuhtevöönd, millele osutavad ka seal kasvavad hall-lepikud (Arold 2005: 192). Kõrgustiku äärealadel on levinud väiksemad, alla 10 meetri kõrgused moreenkühmud ja mõhnastikud, nagu Voorepalu, Kastolatsi, Veski ja Kooraste. Kõikide suurusrühmade pinnavormide hulgas leidub kupleid, s.o ümara või ovaalse põhijoonisega järskude kumerate nõlvade ja kumera laega kõrgendikke (Arold 2005: 192). Selgesti väljakununenud otsamoreeni tunnustega põikseljakuid võib leida ainult Kambja, Tamsa ja Luke ümbruses. Nendesse rajatud karjäärides esineb peamiselt veeriseline kruus, vähemal määral ka liiv (Arold 2005: 192). Otepää kõrgustiku kagunõlva moodustab suuremalt jaolt sandur, mis madaldub Kanepi- Kooraste ümbruse 130-140 meetrilt kagu sihis u 80 meetrile Sõmerpalus. Sellel kaldtasandikul on kujunenud kõrgustiku suurim metsalaam: Kikkamets põhjas, Lajavangu
annaabi.ee 
