kombestikus. Kui leivatükk juhtus käest kogemata maha kukkuma, tuli see üles võtta ja suud anda. Leivapätsi ei pandud kunagi lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole olnud – leib võis majast välja minna. Kunagi ei lõigatud õhtul uut leiba lahti, sest „õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”. Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast „kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi selili lauale asetada, siis pidi pereema ära surema. Leivale vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda halva silma eest. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne, sooja leiba tuli murda. Kui sööja
Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba -- pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel,
Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba -- pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp
Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest ,,õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab". Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast ,,kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. []
Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest "õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab". Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast "kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega
annaabi.ee 
