harappa.com/indus/40.html Paremal asuval pildil kujutatud mask on tegelikuses vaid 5,3cm kõrgune ja 3,5 cm laiune. See on sammuti leitud Mohenjo Darost ning seda peetakse sarviliseks jumaluseks. Mask on tehtud savist ning tagakülhel olevat isegi voolimis jälgi näha. Silmad on kujutatud lahti olevatena, kaks sarve algavad otsaesiselt ning nende alla jäävad kaks pikka kõrva. Maski külgedes olevad augud lubavad oletada, et seda võisd näiteks kinnitada nuku külge või kanda amuletina. http://www.harappa.com/indus/87.html 4 Induse orus on leitud hulgaliselt ka terrakotast naisfiguure, keda peetakse enamasti jumalannadeks. Paremal pildil kujutatud kujuke on 14 cm kõrge, 7,8 cm laiune ning 5,8 cm paksune olles selliste
mineval suvel kahju, kuid hirmutas ka mu talupoegi nii, et nad nü ud hoolikamalt tö od teevad. Tegin seda ka ise --sedaviisi jõdsin oma kahju peaaegu tasa teha ja arvan, et ses asjas naabritest maha pole jä anud.» 45 Mõemad vaikisid veidi aega. «Aga,» algas lossihära uuesti, «kas teile, noorele ja tulisele mehele, igavus kallale ei tiku, kui te nii päv-pävalt üsipäni tooreste alamate hulgas peate tö otama? Ma mõlen, teie tö ohimu ei võks kahaneda, kui noor naisuke õtul teie otsaesiselt mure ara musutaks.» «See cn kül meelitav ettekujutus, aga . . . » «Kas usute, noor. sõer, naisterahvas võb elu õtsvaks roosiaiaks muuta, kui tal süames mitte just põine talv ei ela,-mis õsi käbib ning okastega ävardab.» «Seda viimast tuleb karta.» «Selle vastu on minul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid nätab, muutub mehike kõaks jä apangaks. Külap siis näte, kuidas okaste vahelt õekesed väja tulevad, kartlikult
1941. aasta sügisel tegi gestaapo haarangu tema kodulinna viimastele juutidele. Otsekohe kiirustas enamik naabreid juutide kodusid rüüstama. Gudruni isa oli sõjas ja ema võttis lapsed rüüstamisele kaasa. Gudruni meelest oli olukord imelik, kuid ta kuulas nagu alati ema sõna. Vähem kui viie minuti pärast tuli ema toidukeldrist suure koormaga. Ta pani kaks täistopitud kotti sahvri kõrvale ja kuivatas otsaesiselt higi. Seejärel kummardus ta pliidi kohale, kergitas poti kaant ja nuusutas. „Hautis,“ ütles ta. „Tjah, Birnbaumid olid kuulsad oma heade õhtusöökidega.“ Kuna Birnbaume enam olemas ei olnud, võttis ta potilt kaane pealt ja serveeris hautist meile kõigile. Keegi tõmbas ukse lahti, kuid ema hüüdis kiiresti: „Meie olime siin esimesena!“ Uks pandi kinni. Meie tõstsime oma lusikad
Eustache, kelle tähelepanu kogu aeg enesele oli tõmmanud väike möödaminev vanker, mida vedas suur koer, märkas äkki, et ta kolm saatjat aknaavast midagi vahivad. Ja teda haaras uudishimu. Ta ronis kiviposti otsa, tõusis kikivarvule, pistis oma suure punapõskse näo avausse ja hüüdis: «Ema, vaata, mis ma näen!» Seda värsket, heledat lapsehäält kuuldes võpatas sul-gunu. Terasvedru hoogsa ja äkilise liigutusega pööras ta oma pead, kaks pikka lahjat kätt lükkasid juuksesalgud otsaesiselt ja siis puuris ta lapsesse oma ehmunud silmad täis kibedust ja ahastust. See pilk oli kiire kui välkvalgus. «Oo mu jumal!» kisendas ta äkki, pead põlvede vahele 214 peites. Kähisev hääl näis ta rinda rebestavat. «Ärge mulle vähemalt teiste omi näidake!» «Tere,» ütles laps tõsiselt. Võpatus oli vangi nagu ellu äratanud. Pikk värin jooksis üle kogu ta keha pealaest jalatallani, ta hambad lõgisesid, ta tõstis pea pisut kõrgemale ja ütles, küünarnukke vastu
Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: ,,Tänu taevale, ometi kord päike!" Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin. Seda tõsiasja praegu mõistes nõrkeski tal äkki süda ja lõdvenesid keelepaelad, nii et ta jutustas direktorile kõik, nagu see oli sündinud. Kõige imelikumana selle juures tundus talle see, et kui ta
annaabi.ee 
