Talude päriseksostmine 1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt. Talupojad ostsid talud välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti peamiselt linakasvatusest (Lõuna-Eesti) ja kartulikasvatusest (Põhja-Eesti) saadud tuludest. Lina hina tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilja sissevedu Euroopasse. 19.sajandi lõpuks oli Liivimaa kubermangus päriseks ostetud 80%, Eestimaa kubermangus 50% talumaast, osad talud jäid rendile. Ostutalude peremeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm, algas põllumajanduse ja kultuurielu kiire areng. Talude päriseksostmisel koostati talude maakasutust kajastavad kaardid. Muutused põllumajanduses Uued kultuurid- ristik ja kartul Uued loomatõud – meriinolambad ning toimus tõuparandus Üleminek mitmeväljasüsteemile, maaparanduse levik mõisatest talumaadele, kasutusel võeti hõlmader
· Eestimaa Kubermangu Joonestuskoda moodustati 1843. a · täpsustati ka maamõõtjate staatust ning suurendati nende ettevalmistust · 1870. a moodustati Eesti- ja Liivimaa rüütelkondade katastriosakonnad, mille üheks ülesandeks seati maavalduste suuruste, struktuuri ja omandi suhete arvestamine · selleks hakati pidama spetsiaalseid katastriregistreid ehk maade põhiraamatuid · uute maaomandite massiline teke ostutalude näol tingis tekkinud kinnisvarade ja nende õigusliku seisundi üle täpse arvestuse pidamise vajaduse · kinnistud (talud) registreeriti kinnistusregistrites päritolu järgi grupeerituna, arvestades seda, kas talu oli eraldatud eramõisa talu- või mõisamaast või kroonumõisa või kroonumetsa maast · talude kruntimine ja maa ostu- müük · talude kruntimine ja müük nõudis maa mõõtmist ja hindamist, samuti oli maa tulukuse
Järgnesid riigi- (kroonu) mõisad, mis moodustasid ligi 10% suurmaavaldusest, teiste mõisate osatähtsus oli väiksem. Seejuures olid paljud mõisnikud mitme mõisa omanikud, koondades enda kätte väga suured maavaldused. Ka mõisad ise olid väga suured. Osa mõisate maast oli antud rendilepingu alusel talupoegadele kasutamiseks renditaludena. Eraomandina kasutasid talupojad 42% kogu maafondist, keskmise pindalaga 34,1 ha. Talumaade osatähtsus oli Põhja-Eestis väiksem kui Lõuna-Eestis. Ostutalude keksmine suurus kõikus maakonniti 24,9 ha-st kuni 55,8 ha-ni. Vaatamata ostutalu suhteliselt suurele keskmisele pindala polnud kõikide taluomanike olukord siiski kiira, sest ligi veerand taludest olid alla 10 ha. Talupoegade maakasutus koosnes rendi- ja ostutaludest, mis moodustasid 55,3% kogu territooriumist. Mõisnike vahetus kasutuses oli 44.7%. 9 Kokkuvõttes võib öelda, et maaküsimus oli Eesti 1918.a väga terav, maa jaotus
Mässu tagajärjed: sisemaise kommunismiohu likvideerimine muutused rahva mentaliteedis Kaitseliidu taastamine, kapo tugevdamine EESTI ERAKONNAD Põllumeeste Kogud (PK). Päts, Laidoner, Jaan Teemant, Jaan Soots, Jüri Uluots. 1920 – Eesti Maarahva Liit (Lõuna-Eesti suurtalunikud) + Eestimaa Talurahva Liit (Põhja-Eesti) + kaupmehed, töösturid, poliitikud. Alates 1923–24 oli ainult maarahva partei. Eesmärk: põllumajanduse arendamine suurte ostutalude kaudu. Rahvaerakond (RE). Tõnisson, Jüri Jaakson, Jakob Westholm, Peeter Põld, Anton Jürgenstein. Ideed: rahvuslus, sotsiaalne õiglus, demokraatia, liberaalne majandus. Kristlik Rahvaerakond (1919–1931, KRE). Eraldus Rahvaerakonnast (erinev suhtumine riigi ja kiriku vahekorda). Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi, Johan Kõpp, Nikolai Kann, Friedrich Sauer, Friedrich Akel. Suurim saavutus oli 1923 rahvahääletus usuõpetuse küsimustes, mis lülitati kooliprogrammi vabatahtliku ainena.
annaabi.ee 
