oli väga konkreetselt paika pandud. Teorent ja raharent kokku poole sajandi jooksul viisid selleni, et hakkasid mõisnikud talusid müüma, hakkasid kuntima ja talude väljaostmine hakkas toimuma. Talude ümberkruntimine reformi seisukohast väga radikaalne suhtumise muutumine. Kui vaadata tänapäevast katastrikaarti, siis piirid väga palju paika pandud just kruntimisega, mis toimus (18.sajandil)19.sajandil. Need on just need, mida kutsutakse 'põlistalu', 'ostutalu' jne. Need on need, mis on mõisate käest päriseks ostetud talud. Tavaliselt mitte väga regulaarse planeeringuga (kuid on ka erandeid näiteks Vooremaal), kasutatud ka looduslikke piire piiride tõmbamiseks. Sellest ajast pärit ka lahustükid n. heinamaad. Asumikutalud vastandiks rajati esimese maareformiga Eesti ajal. Eesti maareform oli korraldatud 1919.aastal 19.oktoobri maaseaduse alusel pärast
Seejuures olid paljud mõisnikud mitme mõisa omanikud, koondades enda kätte väga suured maavaldused. Ka mõisad ise olid väga suured. Osa mõisate maast oli antud rendilepingu alusel talupoegadele kasutamiseks renditaludena. Eraomandina kasutasid talupojad 42% kogu maafondist, keskmise pindalaga 34,1 ha. Talumaade osatähtsus oli Põhja-Eestis väiksem kui Lõuna-Eestis. Ostutalude keksmine suurus kõikus maakonniti 24,9 ha-st kuni 55,8 ha-ni. Vaatamata ostutalu suhteliselt suurele keskmisele pindala polnud kõikide taluomanike olukord siiski kiira, sest ligi veerand taludest olid alla 10 ha. Talupoegade maakasutus koosnes rendi- ja ostutaludest, mis moodustasid 55,3% kogu territooriumist. Mõisnike vahetus kasutuses oli 44.7%. 9 Kokkuvõttes võib öelda, et maaküsimus oli Eesti 1918.a väga terav, maa jaotus ühiskonna eri kihtide vahel oli äärmiselt ebaühtlane- ühel pool suurmaakasutus 1,87mln
Põllumajandus XIX sajandi teisel poolel hakkas talude päriseksostmine. Erinevates piirkondades oli ostmise tempo erinev. Mandri-Eestis oli kaheksakümnendateks aastateks välja ostetud ca.80% taludest. Saaremaal jõuti selleni alles 1916 aastal. Esimese maailmasõja alguseks oli 4 viiendikku talusid välja ostetud-enamik küll võlgu. Eesti jäi agraarmaaks. 2/3 elanikest tegeles põllumajandusega. Domineeris mõisamajandus. Umbes 50% põllumajandusmaast oli mõisate käes. 52´e tuhande ostutalu kõrval, mis võlgu olid, oli ka 23 000 renditalu. Algasid pankrotid (viljahindade langus). Püüti põllumajandust intensiivistada (väetis, sordiaretus). Eesti küla sotsiaalne struktuur Väga õhuke oli suurtalunike kiht, ülekaalus olid vakapõllimehed. Suurenes maatameeste ja kehvikute arv, kes oma tööjõudu müüsid nii mõisas, kui talus. Üle 60% talurahvast olid moonakad, sulased, teenijad ja kehvikud. Tööstus XIX sajandi lõpul arenes ka Eestis tööstus jõudsalt
" Toimetaja Speek. (Kommunistide ajaleht) 1904 - Eestlased ja Venelased Tallinna linna valitsuses. 1916 - päriseks oli ostetud 4/5 taludest. See tähendab, et talupoegadel olid kaelas suured võlad. Sajandivahetusel kuulus mõisatele ½ Eesti põllumaast. Neil hakati kasutama palga tööjõudu. Härgadekasvatamine oli peaaegu lõppenud. Põllumeeste Selts korraldas korrapäraselt väljanäitusi. Süvenes sotsiaalne kihistumine. XX SAJANDI ALGUSES: Eestis oli 52'000 ostutalu ja 23'000 rendi talu Maailma turul langesid vilja hinad - paljud talud läksid pankrotti Paljud talud spetsaliseerusid piimakarja kasvatusele - vajalik turg oli Peterburg Tekkis vajadus ühiste meiereide rajamiseks. Meiereisid rajasid peamiselt endised mõisnikud, sest neil oli vajalikku algkapitali. Toiduteravilja asemel hakati kasvatama söödavilja, heina, kartulit Majndust elavdati võttes kasutusele masinaid, uusi taimede sorte ja looma tõuge
annaabi.ee 
