Pärast nende tööde avaldamist suurenes aga rahvusvaheline huvi ja surve ning CFC-de tootmine veidi vähenes. USA-s keelati 1978. aastal CFC-d sisaldavate (pihustuvate) deodorantide tootmine, kuid maailmas aga CFC ühendite tootmine kasvas. Pärast 1984. aasta mõõtmisi avastati, et osoonikiht Antarktika kohal on vähenenud 40% võrra. See tundus nii uskumatu, et hakati koguni instrumente üle kontrollima. Mais 1985 avaldati sensatsiooniline ettekanne avastatud osooniaugust Antarktise kohal. See tekitas suure segaduse: NASA oli satelliidilt Nimbus 7 aastast 1978 pidevalt osoonikihti mõõtnud ja polnud mingit õhenemist märganud. Nagu nüüd selgus, oli andmeid töötlev arvuti programmeeritud nii, et madalad väärtused heideti automaatselt kõrvale kui võimatud ning loeti need mõõtmisvigadeks. 1994. aastal oli osooniaugu all juba 70% Antarktikast. Kuigi ekvaatori suunas osoonikiht pakseneb, on ta ka seal hõrenenud ja probleeme tekitamas
Osooniaugu ulatus seal on üldiselt alla 1 miljoni ruutkilomeetri, külmadel talvedel 5-6 miljonit, 1995-1996 aasta eriti külma talvega 11,8 miljonit ruutkilomeetrit (Kriis, Truumaa, 2012). Põhjapoolusel ei esine märkimisväärset osooniaugu teket igaastaselt ning selle paksus ei lange, võrreldes lõunapoolusega, nii suurel määral. Osooniauke on täheldatud ka poolustest eemal. 2006. aastal teatati Tiibeti kohal asuvast osooniaugust. Teadlased hoiatasid 2,5 miljoni ruutkilomeetri suuruse osooniaugu eest Tiibeti mägismaa kohal (Sun, 2006). Põhjuseks võib pidada mägedes esinevaid madalaid õhutemperatuure ning atmosfääri õhuvooge. 3. OSOONIAUKUDE TAGAJÄRJED Kuna osooniauk kujutab endast oluliselt õhemat osooni kihti, siis jõuab suurem hulk UV- kiirgust, eriti muidu osoonis neelduvast UV-B kiirgusest, maapinnani. Inimeste tervisele mõjub liigne kiirgus negatiivselt
veidi vähenes. USA-s jõuti nii kaugele, et 1978. aastal keelati CFC-d sisaldavate (pihustuvate) deodorantide tootmine. Maailma CFC ühendite tootmine summaarselt aga kasvas jätkuvalt. Rutiinseid mõõtmisi tehes avastati 1984. aastal, et osoonikiht Antarktika kohal on vähenenud 40% võrra. See tundus nii uskumatu, et hakati koguni instrumente üle kontrollima. Mais 1985 avaldati sensatsiooniline ettekanne avastatud osooniaugust Antarktise kohal. See tekitas suure segaduse: NASA oli satelliidilt Nimbus 7 aastast 1978 pidevalt osoonikihti mõõtnud ja polnud mingit õhenemist märganud. Nagu nüüd selgus, oli andmeid töötlev arvuti programmeeritud nii, et madalad väärtused heideti automaatselt kõrvale kui võimatud ja loeti need mõõtmisvigadeks. 1994. aastal oli osooniaugu all juba 70% Antarktikast. Kuigi ekvaatori suunas osoonikiht pakseneb, on ta ka seal hõrenenud ja probleeme tekitamas.
rahvusvaheline huvi ja surve; CFC-de tootmine veidi vähenes. USA-s jõuti nii kaugele, et 1978. aastal keelati CFC-d sisaldavate (pihustuvate) deodorantide tootmine. Maailma CFC ühendite tootmine summaarselt aga kasvas jätkuvalt. Rutiinseid mõõtmisi tehes avastati 1984. aastal, et osoonikiht Antarktika kohal on vähenenud 40% võrra. See tundus nii uskumatu, et hakati koguni instrumente üle kontrollima. Mais 1985 avaldati sensatsiooniline ettekanne avastatud osooniaugust Antarktise kohal. See tekitas suure segaduse: NASA oli satelliidilt Nimbus 7 aastast 1978 pidevalt osoonikihti mõõtnud ja polnud mingit õhenemist märganud. Nagu nüüd selgus, oli andmeid töötlev arvuti programmeeritud nii, et madalad väärtused heideti automaatselt kõrvale kui võimatud ja loeti need mõõtmisvigadeks. 1994. aastal oli osooniaugu all juba 70% Antarktikast. Kuigi ekvaatori suunas osoonikiht pakseneb, on ta ka seal hõrenenud ja probleeme tekitamas.
üldistusi metsakuivenduse mõju kohta süsiniku bilansile soode ökosüsteemis. Toite-elementide poolest rikkad kasvukohad näitavad tavaliselt N2O emissiooni suurenemist pärast kuivendamist. Tänapäeval räägitakse hästi palju globaalsest soojenemisest ja inimese panusest sellesse. On siiski tõenäoline, et enamik kliimakõikumisi, mida me ajalooliselt oleme näinud, on tegelikult looduslikud. Ja selle peal on natuke ka inimese põhjustatud mõju. Räägitakse osooniaugust ja süsihappegaasist, aga unustatakse ära, et atmosfääris olev aur on tähtsaim infrapunast kiirgust neelav gaas ja seega põhiline kasvuhooneefekti tekitaja. Seda efekti on vaja, sest muidu oleks meie kliima karmilt külm. Auru inimene aga väga palju ei tekita. Ka süsihappegaasist tingitud soojenemine kestab vaid teatud piirini. Kui gaasi moodustatud ,,kile" ümber Maa muutub väga paksuks, ei tule päikesesoojus enam läbi ja algab jahenemine. Sellega ei taheta öelda, et reostamise
E.Kyrö(1993) andmeil on Põhja Norras Tromsųs tehtud 30 aasta pikkune (1935-1968) mõõtesari väga hea võrdlusmaterjal praegu Põhja Skandinaavias (Sodankylas, Tromsųs, Murmanskis) tehtavatele mõõtmistele. E Kyrö(1993) andmeil ei erine Põhja Skandinaavia kohal oleva osoonikihi praegune paksus dramaatiliselt ajalooliseks keskmiseks peetavast Tromsų mõõtesarja tulemustest. Kuna 2/3 mõõtetulemustest jäi normi piiridesse, siis ei saa veel osooniaugust rääkida. E.Kyrö(1993) andmeil on teatud aastaaegadel, eriti sügisel ja talvel, 1992 aastal mõõdetud isegi keskmisest palju suuremat osooni hulka osoonikihis. Teisalt on kevadkuudel mõõdetud mitmeid suuri osooni vähenemisi. "Viimaste aastate keskmised kevadised osooniarvud on peamiselt jäänud pikaajalisest keskmisest allapoole"(Kyrö 1993, lk. 7) Kuigi praegused kõikumised on peamiselt
annaabi.ee 
