Sellise soolsusega on soolajärvede vesi. Neid on isoleeritud ka soolatud toiduainetest ja soolatud loomanahkadest ja tahkest keedusoolast. On proteolüütilised ja põhjustavad soolatud produktide riknemist. Äarmusliku halofiilid on Ectothiorhodospira halophila, Halobacterium, Halococcus, Natronobacterium, Natronococcus, Salinibacter. Halofiilsetel bakteritel on sageli raku sees kõrge KCl sisaldus. See stabiliseerib neil ribosoome ja on osmoprotektoriks. Rakupinnaga seotud valgud vajavad aga stabiilsuseks kõrget NaCl sisaldust. Madalal soolasisaldusel nende valgulised kestad lagunevad. Osmoprotektorid Kui keskkonnas osmootne rõhk tõuseb, siis peab mikroob tõstma ka rakusisest osmootset rõhku. Muidu ta lihtsalt kuivaks ära. Rakku hakatakse transportima või rakus de novo sünteesima osmoprotektoreid. Osmoprotektorid on vees väga hästi lahustuvad väikese
osmootset rõhku. Muidu ta lihtsalt kuivaks ära. Rakku hakatakse transportima või rakus de novo sünteesima osmoprotektoreid. Osmoprotektorid on vees väga hästi lahustuvad väikese molekuliga ained, mis tsütoplasmas lahustudes tõstavad kiiresti rakusisest osmootset rõhku. Nt E. coli kasutab osmoprotektoritena gamma-aminovõihapet, glutamiinhapet, proliini, mõned bakterid ka betaiini. Stafülokokkidel on osmoprotektoriks proliin. Mitmed bakterid kasutavad osmoprotektorina ka sahharoosi ja trehaloosi. Disahhariidide kontsentratsioon ei tõuse siiski rakus väga kõrgele. KCl kui tüüpiline osmoprotektor halofiilidel - Paljudel halofiilidel (näiteks halofiilsed arhed, aga ka näiteks eubakter Salinibacter ruber) on osmoprotektoriks KCl ja seetõttu peavad nende ensüümid hästi taluma kõrget soolasisaldust. Raku sees on ca 5M KCl sisaldus. Selliste mikroobide rakusisesed valgud
uuenevad kiiresti, rakus rohkesti polüamiine, osadel arhedel on leitud ka histoonitaolisi valke, ensüümid on termostabiilsemad, kui mesofiilidel, tRNAd on termofiilidel veidi teistsuguse koostisega: on GC-rikkamad ja neis esinevad modifitseeritud Nalused (5-metüültiouridiin). Termofiilide valkudes on rohkem ioonseid sidemeid valgu osade vahel ja vähem väljaulatuvaid linge. Halofiilid: rakus on kõrge K+ sisaldus. See stabiliseerib neil ribosoome ja on osmoprotektoriks. Membraani pinnaga seotud valgud, ka kestavalgud vajavad aga stabiilsuseks kõrget Na+ sisaldust 59. Tardsöötmed: 1. keedetud kartuli lõigud! Siis zhelatiin ja siis agar. 60. Eu ja prokarüootide viburite basaalkehade erinevused. Eukarüootide viburid ja ripsmed kinnituvad rakule teistsuguse basaalkeha abil, kui bakteritel. Eukarüootide basaalkeha nimetatakse ka kinetosoomiks. Basaalkehas on mikrotuubulid paigutunud skeemi järgi 2 + 9 x 2. Motoorseks valguks on düneiin
atseetaldehüüdiga, ega saa enam aktsepteerida H 2. Kui kk-da lisada aga neutraliseerivaid aineid, nagu NaHCO3, siis dismuteerub atseetaldehüüd atsetaadiks ja etanooliks. Ka sellisel puhul toimub NADH reoksüdatsioon DAP kaudu ja moodustub glütserool. Glütserooli tootmiseks oleks hea kasutada osmotolerantseid pärme. Praegu enam glütserooli ei tasu toota pärmidega. Selle eraldamiseks kasutatakse halotolerantseid vetikaid, kellel see on osmoprotektoriks. Puskariõlid. Õlletegemine, selle etapid. Õllesaastajad bakterid. Zymomonas mobilis etanoolkääritajana, pulke. Bioetanool ja selle tootmise perspektiivid. Õlletegemisel kasutatakse toorainena teravilja (otra, nisu, maisi, riisi), kvaliteetset vett, humalaid ja õllepärmi (Saccharomyces tüved). Õlletegemise etapid: 1. Terade idandamine (odra linnastamine), mille käigus niisutataud terades aktiveerunud
annaabi.ee 
