Ernest Hemingway ,,Vanamees ja meri " Teose analüüs Teose tegevus toimub 20. sajandil, täpsemalt septembri kuus. Teose peamisteks tegevuspaikadeks on vanamehe osmik ja meri. Vanamehe osmik oli niisma pikk kui mast. Tema elukoht koosnes vaid ühest ruumist. Ehitusmaterjalina oli kasutatud guano´ks kutsutud kuningpalmi sitkeid pungasoomuseid, ja osmikus olid voodi, laud, üks tool ning nurgas muldpõrandal kolle, kus sai puusöega süüa teha. Meri, kus vanamees kalu käis püüdmas asus Golfi hoovuses. Meri oli muutlik, salapärane ning pakkus kaluritele erinevaid katsumusi ja seiklusi. Santiago oli olnud oma külas parim kalamees, kuid nüüd oli ta juba vana ja tema kalasaak polnud enam endine.Ta elas tagasihoidlikus majakeses, ning toitu tal eriti polnud. Santiago
«Mul on meeles, kuidas saba laksus ja peksis ja pink katki raksatas ja nui muudkui käis. Mul on meeles, et sa lükkasid minu ninasse, kus olid märjad soritud liinid, ja kogu paat võbises ja sa tagusid teda nuiaga, nagu oleks kirves vastu puutüve lajatanud, ja igal pool minu ümber oli magusat verelõhna.» Vanamehe kodu/elamise kirjeldus: Mast oli peaaegu niisama pikk kui vanamehe eluaseme ainus ruum. Ehitusmaterjalina oli kasutatud guano'ks kutsutud kuningpalmi sitkeid pungasoomuseid, ja osmikus olid voodi, laud, üks tool ning nurgas muldpõrandal kolle, kus sai puusöega süüa teha. Pruunidel seintel, mida katsid tugeva soonise guano lamedaks kuivatatud, ülestikku asetatud lehed, olid värvipilt Jeesuse Pühast Südamest ja veel üks pilt Virgen de Cobre'st. Need olid mälestused tema naisest. Varem oli seinal rippunud ka naise värvitud foto, aga selle nägemine oli olemise liiga üksildaseks teinud ja vanamees oli foto maha võtnud ja nurgas seisvale riiulile
oma unistustest ellu saabumine. Et kõik, mis ma olen valutanud, kõik haavad, kui palju valu olen ma kandnud oma unistuste pärast, nende unistuste pärast, mis olen eneses kandnud, ometi on need lahkunud. Aga ma valust hoolimata rühin oma unistuste poole ja saan selle, millest unistan. Valust ja armidest hoolimata. Ja see meelepimedus, see tähistab, et ma ei taha näha seda, mis muret teeb. Et elan oma kullast ehitatud lossis edasi unistades, märkamata, et tegelikult elan osmikus ehk reaalsuses. Et ainult unistustes elades saab oodata uut õnne, uut eluetappi, lahti lastes vanast minevikust. Kevad tuleb siis, kui oled enese eluga rahul, õnnelik ja küps. Valmis uueks eluetapiks. Lõpetuseks seda, et luuletus on kurb ja mõtlik. Vormiline analüüs Luuletuses pole kasutatud lõppriimi. Algriimi on kasutatud küll. Näiteks: meelega, meeletult, vajutan valupunkti, lootust ja lohutust. Luuletus on kirjutatud vabavärsis. Stroofe on 3 ja igas salmis 5 värssi
kes näis olevat ülimalt huvitatud sellest, et teda ära ei tuntaks. Aga just tema eriline ettevaatus oli köitnud parvevahi tähelepanu ja ta oli märganud, et naine oli noor ning ilus. Tol ajal, nagu praegugi, tuli Saint-Cloud'sse palju noori ning ilusaid naisi, kes soovisid tundmatuks jääda, ja ometi ei kahelnud d'Artagnan hetkekski, et see oli proua Bonacieux, keda parvevaht oli märganud. D'Artagnan kasutas rambivalgust parvevahi osmikus, et proua Bonacieux' kiri veel kord läbi lugeda ja veenduda, et ta polnud eksinud: kohtumine oli tõepoolest 256 määratud Saint-Cloud'sse ja mitte kuhugi mujale ja see pidi toimuma härra d'Estrees' aiamajakese ees, mitte mõnel teisel tänaval. Kõik tõestas d'Artagnanile, et tema aimused ei petnud teda ja et oli juhtunud hirmus õnnetus. D'Artagnan ruttas joostes lossi poole tagasi, arvates, et võib-olla on ta äraolekul aiamajakeses midagi uut sündinud ja talle selgub seal midagi.
annaabi.ee 
