Seetõttu peksis ta oma naist Bekei'd, põlgas poissi. Tema metsikusest kohkunud Bekei ostis mehele meeleheaks alkoholi ning tarvitas seda koos temaga m urest ja hirmust, et ta kodunt välja aetakse ent sai hiljem viinast loomastunud mehelt ikkagi peksa. Mehe alatus kandus ka temasse üle, ta hakkas samuti õepoega endamisi sajatama, näiteks järgmisel viisil: ,,Mida poiss mäe otsas vahib, oma kõlvatuid vanemaid, kes tegid ta valmis ja panid plehku (seepeale osatas vanaisa teine naine omakorda tema valusale küljele, öeldes: ,, Mitu last sa ise oled üles kasvatanud?"). Orozkul põlgas tegelikult ka maaelu, unistades linnas kergema elu elamisest. Jutustuse lõpus võetakse Orozkul salaküttimise pärast vahi alla. 102 Ema töötas linnas kangruna, oli uuesti mehel, tal oli kaks tütart. 103 Too läks Momuniga kaasa allaveerenud palki ära tooma, nägi ka maraleid, ent jäi külmetamisest haigeks.
» Mina andsin kupjale rõõmu pärast piitsaga plaksti mööda reisi, nii et ta hüppama hakkas, jooksin talli ja tahtsin kõige tulisemad täkud välja valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite selga, sest et Emmi muid kogunisti ei 'tahtnud.» «Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind -- vhüüt!» Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud. «Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis Jaanus.
teeks, kui mu mees hakkab riistu purustama? Ja teate, mis ma teeks: mina annaks ise talle riistad kätte, ütleksin: säh, võta, purusta, armas mees, kui sa muidu ei või. Teeksin kapiuksed lahti ja laoksin sealt kõik lauale, et mehel oleks lõhkuda. Ole ainult hea ja purusta, sest sina oled mu isand ja käskija, oled majas peremees. Kas te usute, et mina midagi selletaolist teeks!" ,,Ei tea, tõesti ei tea," vastas Indrek vaikselt, nagu oleks talle liiga tehtud. ,,Ikka ei tea, ei tea," osatas Ramilda ägedalt. ,,Kristuse ülestõusmist ei tea, vürsti ei tea. Aga mina tean! Mina tean, et see pole kellegi mees, kes südametäiega hakkab riistu lõhkuma; nõnda teeb ainult minu tädi, kui ta läheb papaga hirmus riidu. Siis purustab ta kõik, mis kätte juhtub, ja nutab pärast, et mõtle, mis see kõik maksab. Mees tuleb südametäiega kallale, see on õige mees. Kui vürst oleks tol korral tädile kallale läind, siis oleks ta olnd see õige. Ta oleks
tulla. Aga kui ta parajasti üle Palee platsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi ta narride paavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa kisa ja käraga, 53 tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta värskeid enesearmastuse haavu ja ta põgenes. Dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti verd jooksma. Ta tahtis Saint-Micheli silla poole minna, seal aga jooksid lapsed edasi-tagasi raketikeppide ja rakettidega. «Neetud tulevärk!» ütles Gringoire ja pöördus tagasi Vahetajate sillale. Sillale ehitatud