rohekat käokeelt. Sealt võib leida Põlvamaal vaid paaris kohas kasvavat soojemast kliimaperioodist pärit II kaitsekategooriasse kuuluvat sarikalist austria roidputke, orhideedest rohekat käokeelt, pruunikat pesajuurt ja roomavat öövilget, mis on arvatud III katisekategooriasse. Metsadest on valitsevad männi enamusega palumetsad, kust leiab rohkesti metsamarju ja seeni. Meenikunno maastikukaitseala asub Kagu-Eesti orustatud lauskmaal Põlva maakonnas, Veriora, valla territooriumil, Võhandu jõe valgalal. Kaitseala moodustati 25.05.1981 aastal ning selle pindala on1757 ha. Sellest moodustab 53% Meenikunno raba, 1% hõlmavad veekogud ning ülejäänud 46% on kaetud metsaga. Kaitseala ülesanneteks on säilitada Ida-Eestile tüüpilist raba, soosaarte haruldast floorat, kaitsta omapärast maastikku, arenevaid älveid ning unikaalseid Nohipalu Must- ja Valgjärve. Kaitseala ülesandeks on ka
Muraka-Ratva) • Peipsi nõo loodeosa (soodevaene) • Võrtsjärve nõgu ja Peipsi nõo keskosa (Emajõe suudmealal) (Suured lammisood, madalsoo; Võhma, Parika, Soosaare, Põltsamaa, Laeva, Sangla (342 km2), Ulila, Emajõe-Suursoo) • Peipsi nõo lõunaosa ( Enamasti rabad liivadel, madalsood üleujutatavates piirkondades; Meelva, Uulika, Kalsa) VIII Lõuna – Eesti kõrgustike väikeste soode valdkond (18%) • Kõrgustike orustatud alad ja kõrgustikevahelised nõod (Sügavad kitsad ürgorud lavajal kõrgendikul. Hea drenaaž. Sood orgudes,järvelise tekkega, madalsood. Kerreti, Meenikunno, Kuiksilla,) • Moreenkingustike alad (Otepää, Haanja ja Karula kõrgustik. Sood väikestes küngastevahelistes sulg-ja avalohkudes. Kirikumäe, Remmeski, Kivestmäe, Vällamäe) Soode elustik, loomaderühmade erilised soodele omased tunnused. Soodega seotud elusorganismid
jää oma liikumisel süvendas ja silus. * Kulutusvagumused on pikemad ja kitsamad, avatud negatiivsed pinnavormid. Ka need on jää poolt kulutatud ja silutud. Mandrijää kuhjevormid - moodustuvad jääst väljasulava moreeni arvelt, kusjuures materjal jääb tekkekohale. a) moreentasandikud tasandikud, mille pinnakatteks on moreen, mis paljandub otse maapinnal. Moreentasandiku pind ei ole tavaliselt ideaalselt sile vaid on liigestatud (lainjas). - orustatud moreentasandikud (n Tartu ümbrus kuni Põlvani). - lainjad moreentasandikust (positiivsed ja negatiivsed vormid moreentasandikul ei oma orientatsiooni ja paiknevad korrapäratult) - künklikud moreentasandikud - need on tasandikud, milled pinnal kõrgub hajusalt v rühmiti selgeilmelisi künkaid ja kühme. b) otsamoreenid - positiivsed pinnavormid, mis koosnevad moreenist ja markeerivad kunagist jääserva asendit. Kuuluvad marginaalsete kuhjevormide hulka moodustudes jääservaga
Tsolgo järved Palumaa · Tihti liidetud Kagu-Eesti lavamaa juurde · Eristast maastikuliselt J. G. Granö (1922) o Tasandikkude, lavakõrgendikkude ja ürgorgude, metsade (männipalude) ja niitude ning tänavakülade maastik · Eristub Ugandi lavamaast seetõttu, et suur osa moreenkattest on kaetud jääjärveliste liivakate setetega · Ligi 2/3 kaetud metsaga · Sarnasus Ugandi lavamaaga o Orustatud lavamaa Võhandu, Piusa, Mädajõgi o Paljandid jõgede ääres · Härma müür Piusa jõe ääres kalda kõrguse suhtes on see kõrgem kui Taevaskoja, ühest hetkest suure kaldega paljand · Mustoja mõhnastik, Meenikunno raba, Nohipalu järved, Ilumetsa ja Tsõõrikmäe meteoriidikraatrid · Aluspõhja moodustavad Gauja ja Amata lademe liivakivid sealt pärineb ka klaasiliiv, ei sisalda rauda Irboska lavamaa
annaabi.ee 
