tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all. Nende pinda katab saviliivad ja savide kihid. Looduslik drenaaz on halb. Mõnel pool on pinnakatteks vettpidavad viirsavid ning ala võib kannatada liigniiskuse all. Esinevad laane- ja palumetsad ning aruniidud. Sandurtasandikud (Põlva, Võru mk) on liiva ja kruusa väljad, mille on setitanud mandrijää sulamise veed. Paiknevad kõrgustike servaaladel, suurtes nõgudes ja orundites. Kohati on sandurtasandike pind luidestunud. Esinevad metsamaadena: nõmme-männikud, palumetsad. Männimetsad on osoonirikkad, kuid tuleohtlikud ning alustaimestik tallamise suhtes õrn, ei talu koormust. Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode-Eestis. Pinnakatteks liivad, ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted. Esineb ka astanguid
Eesti suurimad mõhnastikud · Männikvälja mõhnastik (18 km 2) Lääne-Virumaa · Kurtna mõhnastik (15 km2) Ida-Virumaa · Selgise mõhnastik (23 km2) Tartumaa Liivikud · Liivikud on Eesti paljudes kohtades esinevad kruusa- ja liivatasandikud. · Nende pind on suuremalt osalt tasane, harvem lainjas. Kaleste liivik (Hiiumaa) · Neid on palju Põhja- Eestis ning Lõuna- Eestis kõrgustike äärealadel ja orundites. Liivikud · Liivikud on tekkinud liustike vooluvete laialivalgumisel tolleaegsetes jääjõgede suudmetes, mis olid sarnased praeguste jõgede deltadele, kuid hoopis võimsama veevooluga. · Kuna mandrijää taandus Eestist põhja- ja loodesuunas, siis jääsulamisvesi voolas vastupidi - liustikust eemale. Seetõttu on liivikute pind märgatavalt kaldu lõuna suunas. Mandrijäätekkeliste pinnavormide rühmitamine
Eesti) on tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all. Nende pinda katab saviliivad ja savide kihid. Looduslik drenaaz on halb. Mõnel pool on pinnakatteks vettpidavad viirsavid ning ala võib kannatada liigniiskuse all. Esinevad laane- ja palumetsad ning aruniidud. Sandurtasandikud (Põlva, Võru mk) on liiva ja kruusa väljad, mille on setitanud mandrijää sulamise veed. Paiknevad kõrgustike servaaladel, suurtes nõgudes ja orundites. Kohati on sandurtasandike pind luidestunud. Esinevad metsamaadena: nõmme-männikud, palumetsad. Männimetsad on osoonirikkad, kuid tuleohtlikud ning alustaimestik tallamise suhtes õrn, ei talu koormust. Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode- Eestis. Pinnakatteks liivad, ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted
Kujunenud on need oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud suuresti inimene, näiteks linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon. Selliseid järvi võib leida Lõuna- Eestis. Liikide arv on väiksem kui kalgiveelistes ja liigiline kooseis küllaltki erinev. Biomassis domineerivad sinivetikad. Selles tüübis on kihistunud järvi nagu Viitna Linajärv ja Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene. Kaldaveetaimestikus on tihti hundinuia. Miksotroofsete järvede asukohad on peamiselt madalikel, orundites ja nõgudes ning on oma olemuselt küllaltki erinevad. Mitmed selle tüübi järved asuvad Peipsi madalikul, olles kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli, Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-, Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete kuhjumine. Kalgiveelisetes miksotroofsetes järvedes on liigirikkus suurem kui teistes järvetüüpides. Mõõdukas orgaanilise aine olemasolu mõjub positiivelt vetikate kasvule. 75% biomassist
annaabi.ee 
