Helilooja sõnul on situatsioonis, kus üksik julgeb end vastandada üldisele jõhkrusele ka palju dramaatilist pinget. Tüüri köitis seegi, et Wallenberg oli reaalselt eksisteerinud isik, samuti võimalus panna möödunud sajandi kaks kurjusereziimi natsism ja stalinism samadele kaalukaussidele. Ooperi muusikas on Tüür läinud juba varasemast tuttavat rada. Dramaatilist joont kannab mitmekihiline ja põnev orkestripartii, paiguti kõlab ka eelnevalt CDle salvestatud elektronmuusika. Erinevaid stiile ühendab Tüür vokaalpartiides: seal on meloodilisi lõike ja kõnelähedast laulu, aga ka rütmiseeritud kõnet, mille autor on märkinud nooti kui quasi "rap" räppides. Ooper "Wallenberg" on Tüüri seni ainus teos muusikateatrile, ent tema looming on pälvinud ka koreograafide tähelepanu
O.c-d esitati teistes teatrites kui prantsuse muusikalist tragöödiat (tragédie lyrique), viimasel oli privilegeeritud seisund ja paremad finantsilised tingimused (koor, ballett, orkester, uhke lavakujundus). O.c esimesed autorid on 1750. ja 1760. aastatel Jean-Jacques Rousseau (,,Külanõid", 1752) ning Philidor (,,Tom Jones",1765) ja Monsigny (,,Desertöör", 1769). 1780. aastatel muutub o.c muusikaliselt arendatumaks, ooperis esinevad ka ulatuslikumad aariad, orkestripartii on mitmekesisem ja rohkem välja töötatud (osaliselt ka Glucki Pariisis ettekantud ooperite mõjul). Näit Grétry ,,Richard Lõvisüda" (1784; avamäng seotud järgneva ooperiga, meenutusmotiivi kasutamine). O.c üks alaliik on pääsmisooper (keegi päästetakse ooperi lõpus raskest olukorrast), sinna kuulub ka juba mainitud ,,Richard Lõvisüda"). 1790. aastatel kujuneb välja veel üks o.c haru revolutsiooniooper e õudusooper (seostub ka pääsmisooperiga). Selle aja peamine o
ette heideti, vaid ooperispetsiifikast lähtudes. Teoses, kus juhtiv osa kuulub muusikale ning komplitseeritud karakterite kõiki varjundeid on võimatu edasi anda, tuleb zanrile sobivaimate põhijoonte ja situatsioonidega piirduda. Tundub, et just "Macbethis" tekkis Verdis esmakordselt muusiku ja dramaturgi õnnelik süntees. Vaatemängulist romantikat minetava psühholoogilise draama kõige sisendusjõulisemais stseenides omandab orkestripartii erilise sugestiivsuse. Erutatusest ja rahutust rütmikast läbistatud muusika on paiguti beethovenlikult jõuline ning tundub otse uskumatuna, et taolisi võimsaid sümfoonilisi lehekülgi XIX sajandi esimese poole ooperiloomingus oli võimalik kirja panna. Suurt tähelepanu pööras Verdi orkestritämbritele. Ta rikastas harmooniat, teravdas ooperi kestel korduvate intonatsioonide ja motiivide dramaturgiat ning muutis retsitatiivid nüansirikkaks muusikaliseks deklamatsiooniks
pillil oli täita oluline, lausa solistlik roll. Tema parimad soolokontsertid on esitatud kuues erinevatele koosseisudele loodud kontserdis, mida tuntakse "Brandenburgi kontserdite" nime all. Ta kirjutas ka hulga viiulikontserte, millest paljud töötas ta hiljem ümber klavessiinikontserditeks, milledest algab klahvpillikontserdi ajalugu. ("Itaalia kontsert" seadis klavessiinile soolokontserdi, ühel manuaalil soolo- ja teisel orkestripartii). Händeli loomingus 1730ndatel hakkas ta trükis avaldama varem kirjutatud orkestri- ja klavessiinimuus.t. Enamik neist olid concerto grossod. Olulisimad on aga tema soolokontserdid orelile ja orkestrile, mis kõrvuti Bach'i klavessiinikontserditega on muus.ajaloo esimesed klahvpillikontserdid. 1.6. J. S. Bachi helikeel, ülevaade tähtsamatest zhanridest: passioonid, kantaadid, prelüüdid ja fuugad. 1685-1750, Bach võtab kokku väga pika aja kunstmuus. kogemused, tema muus
O.c-d esitati teistes teatrites kui prantsuse muusikalist tragöödiat (tragédie lyrique), viimasel oli privilegeeritud seisund ja paremad finantsilised tingimused (koor, ballett, orkester, uhke lavakujundus). O.c esimesed autorid on 1750. ja 1760. aastatel Jean-Jacques Rousseau (,,Külanõid", 1752) ning Philidor (,,Tom Jones",1765) ja Monsigny (,,Desertöör", 1769). 1780. aastatel muutub o.c muusikaliselt arendatumaks, ooperis esinevad ka ulatuslikumad aariad, orkestripartii on mitmekesisem ja rohkem välja töötatud (osaliselt ka Glucki Pariisis ettekantud ooperite mõjul). Näit Grétry ,,Richard Lõvisüda" (1784; avamäng seotud järgneva ooperiga, meenutusmotiivi kasutamine). O.c üks alaliik on pääsmisooper (keegi päästetakse ooperi lõpus raskest olukorrast), sinna kuulub ka juba mainitud ,,Richard Lõvisüda"). 1790. aastatel kujuneb välja veel üks o.c haru revolutsiooniooper e õudusooper (seostub ka pääsmisooperiga). Selle aja peamine o
annaabi.ee 
