Neid valvas alati perenaine, kes vastutas selle eest, et orjadel ikka tööd oleks. See oli päris raske, kuna ühes majapidamises oli tavaliselt 10-20 orja Orje koheldi Vana-Kreekas erinevalt Kuidas võis orjaks saada Lapsena võis saada orjaks ka siis, kui vanemad lapse maha jätsid või raha eest oma enda lapse maha müüsid Tihti röövisid vaesed, kuid hetkel veel vabad elanikud teistelt peredelt lapsi ja panid nad müüki Tihti, kui ei jõutud võlgu ära maksta, satuti ka orjandusse Orja laps oli samuti ori Kuidas võis orjaks saada Hind mida orja eest maksti, olenes orja välimusest, hoiakust ja vanusest Terve, kena ja noor ori maksis tavaliselt maksimum 1000 drahmi Kui oli võidetud mõni suur sõda, oli müügiks palju sõjavangidest orje ja nende hind langes Mida ei võinud orjad teha Orjad võisid kasutada vaid oma isanda poolt antud nimesid, oma pärisnimede kasutamine oli rangelt keelatud Orjad ei võinud abielluda ega saada lapsi ilma omaniku loata
perspektiivi seades oleks rumal nüüd internetiga traditsioonilise meedia surmatantsu tantsida." Veel põhjendas ta ära mõne magedama loo sattumise kaante vahele: ,,Kuid küsimus pole ju loovuses, vaid selle rahastamises: uudiste eest ei õnnestu kuigi hästi tasutud saada." Siin jõuabki ta iga valdkonna igikestva probleemini: finantsside nappus. Raha kulub tõesti palju ja, mis hullem, igas valdkonnas me oleme selle orjandusse jäädavalt aheldatud. Ajakirjanik, nagu iga teinegi tööline, tahab saada palka keegi peab seda ju maksma. Tööandja ülesanne on hoolitseda selle eest, et ajakirja hüvedest võimalikult vähe palgaks kuluks selleks on tal vaja riigi toetust. Viimasel aga on palju alamaid, kes nõuavad abi mis tal muud üle jääb kui anda paljudele natukese kaupa toetust, et ikka endale ka piisavalt jääks. Nii saab ajakirjanduse eestvedaja summa, mis on suhteliselt kasin, ja
vahet ei tehta. Orjad tegutsenud arstina, kaupmehena, kiirkirjutajana aga nende staatus sama, mis niisama majaorjal (põlluorjal, industriaalorjal). Isnada pangaori ajanud asju pankuri juures. Ori rentinud ka tlu ja töötanud seal. I sajandil e.Kr. orjanduse kõrgaeg Roomas, u kaks miljonit orja ehk 30-40% elanikkonnast. Erasfääris pole ametit, kuhu ori poleks saanud rakenduda, tööalasid ei piiratud. Rooma õigus ei tee vahet rassidel ega etnilistel gruppidel. Iga rooma kodanik võis ise orjandusse langeda, kasvõi end ise orjaks müüavõi karistuseks määrati orjaks. Et orjad olid reeglina väljast tulnud ja pärisorjad kohalikud orjad, see Rooma õiguses ei kehti. Orja õiguslik seisund pole püsinud muutumatuna Rooma impeeriumi ajal. 12 tahvli seadused u 450 e.Kr., esimesed seadused. Kui keegi murrab orja luu, too see kaasa trahvu, vaba inimene 300 ja ori 150 (võõras ori, mitte enda=. 3. sajandil e.Kr. Lex Aquille orja
Demeter läks Persephonet otsima, kuid keegi ei osanud talle vastata. Demeter rändas 9 päeva ja jõudis viimaks päikese juurde, kes rääkis talle, kus Persephone on. Demeter lahkus Olümposelt, asus elama maa peale moondatult. Üksinda rännates jõudis ta Eleusisesse ja istus teeveerele kaevu juurde. Neli neidu tulid kaevule vett tooma, nägid teda ja pärisid, mis on juhtunud. Demeter vastas, et oli põgenenud mereröövlite küüsist, kes teda orjandusse olid tahtnud müüa. Neiud võtsid Demetri enda juurde elama. Demeter järgnes õdedele ja kui ta astus üle läve ruumi, kus ema hoidis oma noorimat poega, täitis taevalik sära ukseava ja Metaneira (ema) tundis suurt aukartust. Demeter soovis juua piparmündiga maitsestatud odravett. Siis võttis Demeter lapse oma sülle ja viimane kasvas nagu noor jumal, Demeter otsustas anda lapsele surematu nooruse. Ema aga hakkas muretsema ja jäi ühel ööl vaatama, kuidas laps tulle pandi.
annaabi.ee 
