Ta ei saa rääkida pikalt ja laialt, millest ta tahab. Orjale on ette antud päevakorrapunktid, millega peab ta piirduma. Ta on ori, kes vaidleb kaasorja pärast peremehe ees, kes kohtumõistjana hagi käes ning küsimus ei ole kunagi ükskõikne. Kaalul on alati isiklikud huvid ja vahel isegi elu. Kuid nii omandab ta kavaluse, ta oskab meelitada peremeest ja võita tema soosingut. Meel on tal siiski väiklane ja kõver. Orjuse õppimine on röövinud orjalt vaba vaimu, juhtides ta kõveratele teedele, ähvardades teda kartuste ja ohtudega. Nii pöördub ori lõpuks valede ja kättemaksu poole, muutub noorukist meheks kõvera ja kidurana ning lõpuks saab temast enda arvates arukas mees. Filosoof on peremehe moodi, sest ta on kasvatatud ehtsas vabas jõudeolekus. Tal ei ole häbistav näida lihtsameelsena ning kui ta juhtub ka orjatööd tegema, siis ei omista ta tähtsust oma oskamatusele koormat kokku panna, süüa teha või lipitseda
Sellisel põhimõttel seaduse kehtestas Prantsusmaa, kus supermarketid ei tohi enam halvaks minevat toitu halvaks lasta ja ära visata, vaid peavad selle annetama. Locke vastumeelsus orjusesse tuleb samuti ta omanditeooriast välja, näiteks juba lausest, et inimene saab omanikuks kui ta on mingi objekti omandamiseks vaeva näinud. Sellega välistab Locke üldjuhul orjapidamise, kui ressurside teenimise vormi, sest orjapidaja ise vaeva ei näe, ainult võtab orjalt ressursid mis too on kogunud. Samas võib keegi väita, et antud võrdlus sobiks ka tööandjale, kes ise tööd ei tee vaid teenib palgatud töötajatelt. Kuid sel juhul on pigem tegemist vahetusega, kus tööandja pakub töötajale võimalust töötada tootlikumas töökeskkonnas ning vahetada töövili valuuta vastu, orjale aga tema töökulu ei kompenseerita. Vaatamata ta vastumeelsusesse orjuse suhtes oli Locke investeerinud Kuninglikku Aafrika Kompaniisse, mis muuhulgas tegeles ka
Naine kastus teda ära, ja endaga koos olemise eest andis Sinuhe talle kogu oma varanduse, kaasaarvatud oma vanemate hauaplatsid. Kui vanemad sellest teada said, siis nad otsisid Sinuhed, kuid ei leidnud ja läksid oma majja, mis polnudki enam tegelikult nende oma, ja tegid üheskoos enesetapu. Kui Sinuhe sellest teda sai, siis ta otsustas, et laseb nad siiski balsameerida, kuigi tal polnud üldse raha. Ta laenas oma endiselt orjalt Kaptahilt ja viis nad Surma hoonesse, kuid kuna raha ei olnud piisvalt, siis ta lubas töödata koos balsameerijatega. Seda ta tegigi. Ta õmbles oma vanemad härjanaha sisse ja viiis nad surnute maale, kus ta leidis mardika. Tutvus ühe mehega, kellega koos nad hauda rüüstasid. Naasedes tagasi oma endise maja juurde, kus ka Kaptah oli, maksis ta ära oma võla ja nad otsustasid põgeneda Simürasse. Mardikat hakkasid nad oma Jumalaks pidama. Elu välismaal ja reisimine
Kooli said üldjuhul ülema klassi inimesed . Õpiti grammatikat, matemaatikat ja eelkõige ikkagi kirjutamist, et saada tõõle vaarao lähedusse. Õpetajad olid väga karmid ja ihunuhtlus ei olnud haruldane, pigem vastupidi. Hariduse sisulise poole pealt õpetati kõnelemist ja tähtis oli "ilusti" rääkida. Tarkusesse suhtuti egiptuses kui millegisse mis ei pea olema kõrgema klassi või preestrite salateadmiste piirides. Tarkusi võis kuulata ka juhuslikult orjalt. Koolitamata, alama klassi inimest ei salatud maha vaid kuulati ka tema juttu, sest sealt võib kuulduda mõni tarkus mida mujalt ei teatagi. Üldiselt või õelda, et nii egiptuses kui sumeris olid õpetajad moraalireeglite edasiandjad, kelle tegevuse õigsus oli jumalik ja seeläbi ka aktsepteeritud nende tegevus ja meetodid. Sellest ajast võib õelda, et õpetaja roll on ühiskonnas, massides, stabiilsuse tagamine põlvest põlve.
palvetunnil, ,,sest jumalal on jumala teod, inimesel inimese. Kui jumal pani Aadama Eedenis magama ja võttis tema küljeluu ning valmistas sellest naise, siis ei olnud see mitte vargus, vaid ainult võtmine. Sellepärast seisab ka pühas kirjas: mitte et jumal varastas, vaid jumal võttis. Sest Aadam ei olnud jumalale võõras, vaid oma ja kõik, mis Aadamal oli, oli jumala oma. Kui nüüd keegi võtab, mis on tema oma, kas ta siis varastab? Ei mitte! Kui isand võtab oma orjalt midagi, kuis ta siis varastab! Ori ise ja kõik tema asjad on ju isanda päralt. Aadam ja meie Aadamas oleme kõik jumala ja oma keisri orjad; sellepärast kui jumal või keiser meilt midagi võtab, kas või meie elu, siis ei varasta nad mitte. Aga kui üks surelik inemine võtab teise sureliku inemise järelt, siis on see vargus; sest üks inemine pole teist inemist mitte mullast teind ega elavat õhku ninasse puhund, vaid inemine sigitab teise inemise patuhimuga, nii et patune
annaabi.ee 
