Leili Muuga C.KARUS Elulugu · sündinud 14. novembril 1922, Oiroti oblastis Maima külas · 1925. Pjatigorskis ja 1938. Naltsikis · 1940. aastal lõpetas ta seal keskkooli · 19401941. õppis Moskva Tehnoloogia Instituudis keemiat · 1942-1943. töötas kunstiateljee meistri ja juhendajana ning medõena · 19431945. õppis Ordzonikidze Mäe- ja Metallurigiainstituudis ning jätkas õpinguid Leningradi Mäeinstituudi IV kursusel · 1946. kolis perekond Eestisse Elulugu · 19471951 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Alfred Kongo käe all · 1953. aastal lõpetas õpingud Tallinnas ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis · Alates 1953. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu ja osaleb näitustel · 19621977 töötas Muuga samas koolis õppejõuna, seejärel hakkas vabakunstnikuks · 1965
Peamiselt tema initsiatiivil oli samal aastal toimunud ka nende lahkulöömine Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDTP liider. Tegelikkuses jagunes partei bolsevikeks ja mensevikeks, kusjuures viimaste toetus ning liikmeskond oli tunduvalt suurem. Lenin läks tihti tülli ka oma kaasbolsevikega, kuid talle kujunes ka ustav toetajaskond, kes tema radikaalseid ideid pooldas: näiteksGrigori Zinovjev, Jossif Stalin ja Sergo Ordzonikidze. Esimese maailmasõja ajal oli Lenin sõja toetamise lepitamatu vastane, mille tõttu ta jäi suhtelisse isolatsiooni, sest enamik sotsialistlikke rühmitusi osutus rohkem patriootiliseks kui internatsionalistlikuks.1917 elas Lenin endiselt Sveitsis. Siis sai ta aga kuulda Veebruarirevolutsioonist ning otsekohe hakkas ta otsima võimalusi Venemaale naasmiseks. Teda toetas üllatuslikult keiserlik Saksamaa, mis sai temaga kontakti eestlase Aleksander Kesküla kaudu
Leili Muuga (14. november 1922 Maima küla, Oiroti oblast 1. august 2016) Ta sündis eestlasest maamõõtja Adam Muuga perekonnas Maima külas Oiroti oblastis Altai krais. Aastal 1925 asus perekond Pjatigorskisse, sealt 1938. a Naltsikisse. Aastatel 1940-41 õppis Muuga Moskva Tehnoloogia Instituudis, aastatel 1941-43 töötas Naltsikis kunstiateljee meistri ning medõena. Õpingud jätkusid aastail 1943-45 Ordzonikidze (Vladikavkazi) Mäe-ja metallurgiainstituudis ning 1945. a Leningradi Mäeinstituudi IV kursusel. 1946. a asus perekond Tartusse, kus ta töötas esialgu joonestaja-konstruktorina Arhitektuurivalitsuse projekteerimisbüroos. Aastail 1947-51 õppis ta peamiselt Alfred Kongo juhendamisel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, selle sulgemisel Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas aastal 1953 diplomitööga "D. Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. juubeli puhul"
aastal üks bolsevike juhtidest.Peamiselt tema initsatiivil oli sel samal aastal nad lahku löönud Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDPT liider. Päriselt jagunes aga partei mensevikeks ja bolsevikeks, kusjuures mensevike toetus ja liikmete arv oli tunduvamalt suurem.Lenin ei saanud ka oma kaasbolsevikega eriti hästi läbi, kuid tal oli ka ustav toetajaskond,kes tema radikaalseid ideid pooldas nendeks olid : Jossif Stalin,Sergo Ordzonikidze ja Grigori Zinovjev. Huvitavaid fakte : · Lenin elas Simbirskis 1877-1878 aastani. · 1970. aastal sai Lenini surmast 100 aastat ja selle auks ehitati Simbirskis hotelle,memoriaal ja arvatavasti ka kümneid teisi hooneid. Veebruarirevolutsioon : 1917. aastal elas Lenin Sveitsis.Siis sai Uljanov kuulda Veebruarirevolutsioonist ning ta naases Venemaale.Vladimir hakkas elama Petrogradis, et olla poliitiliste sündmuste keskpaigas
Peamiselt tema initsiatiivil oli samal aastal toimunud ka nende lahkulöömine Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDTP liider. Tegelikkuses jagunes partei bolsevikeks ja menzevikeks, kusjuures viimaste toetus ning liikmeskond oli tunduvalt suurem. Lenin läks tihti tülli ka oma kaasbolsevikega, kuid talle kujunes ka ustav toetajaskond, kes tema radikaalseid ideid pooldas: näiteks Grigori Zinovjev, Jossif Stalin ja Sergo Ordzonikidze. Viibides emigratsioonis Lääne-Euroopas tegeles Lenin ka bolsevike täiendõpega ning organiseeris 1911. aasta kevadel Prantsusmaal Pariisi lähedal Longjumeau linnas Venemaalt Pariisi suunatud 13 väljavalitud lootustandvale bolsevikule ja 5 vabakuulajale täiendkoolituse. Lenin viis ise läbi kuulajatega 56 loengut teemadel: poliitökonoomia, põllumajandusküsimused, sotsialismi teooria ja
teda teine rabandus, mis jättis ta osaliselt halvatuks. See jättis Lenini sisuliselt riigi valitsemisest kõrvale, tema töövõime vähenes märgatavalt ja ta ei saanud enam parteis toimuvat kontrollida. Märtsis 1923 tabas Leninit kolmas rabandus, mis jättis ta voodihalvatuks ja peaaegu kõnevõimetuks. Aprillis 1923 peeti bolsevike partei 12. kongress, mille üks põhiteemasid oli Gruusia roll NSV Liidus. Stalin ja ta tollane lähim grusiinist liitlane Sergo Ordzonikidze (1886-1937) kritiseerisid ägedalt Gruusia nn. rahvuskommunistide soovi vähendada Moskva mõju Tbilisi asjade üle. Küsimus Gruusia staatusest oli üleval olnud juba 1922. aastast ja lõppes Stalini- Ordzonikidze võiduga (Moskva jäi domineerima liideuvabariikide siseasjade üle). Poliitbüroo koosseisus 1923. aastal muudatusi ei toimunud. Kuibõsevi asemel sai sekretäriks lätlane Jnis Rudzutaks (1887-1938), keda Lenin olevat soovitanud korra ka Stalini asemel
Peamiselt tema initsiatiivil oli samal aastal toimunud ka nende lahkulöömine Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDTP liider. Tegelikkuses jagunes partei bolsevikeks ja mensevikeks, kusjuures viimaste toetus ning liikmeskond oli tunduvalt suurem. Lenin läks tihti tülli ka oma kaasbolsevikega, kuid talle kujunes ka ustav toetajaskond, kes tema radikaalseid ideid pooldas: näiteks Grigori Zinovjev, Jossif Stalin ja Sergo Ordzonikidze. 18 Esimese maailmasõja ajal oli Lenin sõja toetamise lepitamatu vastane, mille tõttu ta jäi suhtelisse isolatsiooni, sest enamik sotsialistlikke rühmitusi osutus rohkem patriootiliseks kui internatsionalistlikuks. Lenin (bolsevikud) ja Saksamaa 1915. aaasta märtsis koostas VSDTP ja Poola ning Leedumaa SDTP liige Aleksander Parvus plaani, mille eesmärgiks oli rahastada Venemaalt pärit ning emigratsioonis elavaid
oma kerguse ja vaimuteravusega Mozartit ja Rossinit. "Falstaffi" meloodiline leidlikkus on ammendamatu. Välkkiirelt vahelduvatel muusikalistel kujunditel puudub lõpetatus, nad libisevad üksteisest kiirelt mööda ning asenduvad uute, mitte vähem eredate iseloomustustega. Retsitatiivi ja kantileeni piirjooni ooperis peaaegu pole. On tekkinud itaalia koomilisele ooperile täiesti uudne kõneintonatsioon, mida gruusia muusikateadlane G. Ordzonikidze "retsitatiivse stiili entsüklopeediaks" nimetab. Retsitatiivsete stseenide kõrval leidub "Falstaffis" mitmeid toredaid, itaalia koomilise ooperi tavadega seostatavaid ansambleid, kus iga tegelane oma karakteri säilitab. Suurepärane on ooperi grandioosne lõppansambel rõõmus ja naerunäoline vokaalfuuga. Viimne peatükk 10. oktoobril 1893. a. sai Giuseppe Verdi kaheksakümneseks. Võitluste- ja
annaabi.ee 
