iseseisvalt Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Liivi ordu. *Feodaalse killastumise ajajärku Eestis nim Vana-Liivimaa ajaks, Eesti keskajaks või orduajaks. *Ilmaliku võimu kehastuseks suurim sõjaline jõud Vana-Liivimaal - Liivi orduriik. *Liivi ordu oli kujunenud Mõõgavendade ordust.(MVO sai 1236.a Saule lahingus leedulastelt hävitava kaotuse osaliseks ja lakkas olemast). *Vaimulik ordu väljus piiskoppide kontrolli alt. Esiplaanile tulid võim, materiaalsed huvid, ordumeeste koosseis hõrenes, täienduse eesmärgil said tulla ka "vähekõlblad" mehed, isegi mujalt põgenenud kuritegijad. *Tähtsaim isik Liivi ordus - Ordumeister (talle kuulusid Läti alad, Eestist - Sakala, Järva ja Kesk-Eesti väikemaakonnad + valdused Lääne-, Saare ja Hiiumaal). *orduriigi pealinnaks algselt Riia, pärast Võnnu (suurim linnus). *Orduala jagunes väiksemateks üksusteks: komtuur- ja foogtkondadeks (juhtisid komtuurid ja foogtid - neile allusid ordumõisad + valitsejad).
Ka Läänemaal tapeti kõik sakslased ja piirati sisse Haapsalu. Ordumeister lõpetas seda kuuldes sõjakäigu Pihkvasse ja liikus orduväega kiirelt Tallinna suunas. Abi kutsuti Riiast ja eestlaste kuningad kutsuti läbirääkimistele. Eesti juhid lootsid aega võita ja läksidki läbirääkimistele Paidesse, kus nad aga ordumeistri käsu kõik armutult maha tapeti. Juhtideta jäetud eestlaste vägi Tallinna all valmistus küll lahinguks kuid ordumeeste rünnak 14.mail 1343 lõi rivi segi ja võitis lahingu (Sõjamäe lahing) 4-päeva hiljem jõudis Tallinna alla ka Rootsi sõjavägi kuid pidi pettunult tagasi purjetama saades teada eestlaste lüüasaamisest. Suvel ülestõus jätkus, kui juulis tõusid üles ka saarlased, kes piirasid ja alistasid Pöide linnuse, tappes kõik seal olnud sakslased. Ülestõusu mahasurumiseks jäi Liivi ordul jõudu väheks ja kutsuti abi Saksa ordu kõrgmeistrilt Preisimaalt
Vahtre on kroonika mõiste määratlemisel lähtunud konkreetsetest materjalidest: Balti ajaloo kirjutust silmas pidades võiksime kroonikaks lugeda eelkõige niisugust seostatud jutustust, refereeringut ajaloolistest sündmustest, reeglina nende toimumise kronoloogilises järjekorras, mis algab hiljemalt sakslaste tulekuga Väina jõele 12. Sajandil ja ulatub autori kaasajani. 3. Kroonikate eripärad ajalooallikatena. Kroonika d-sündmuste kirjeldused kronoloogilises järjekorras. Ordumeeste väljamõeldised. Kroonikates ei avata sündmuste seoseid ega põhjuseid, kuid neil on mingi süzeeline liin ja läbiv idee. Vahet on tehtud surnute ja elavate kroonikate vahel. Surnute kroonika oli komplikatsioonid vanadest aegadest ja elavate kroonikate all kirjeldusi autori eluajast. Kroonikate puhul tuleb lähtuda sellest, kellele allikas suunatud on ja kes ajendas kirjutama. Euroopas kirjutasid kroonikaid 13.sajandini peamiselt mungad, hiljem ka ilmalikud autorid
Ordu on ise või teiste kaudu mitu kirikut hävitanud, altareid röövinud, Kristuse ja Maarja pilte purustanud, hospidale põletanud ja hullemini toimetanud, kui teeksid uskmatud (ü. B. 586). Tunnistajate ülekuulamisel 1312. a. seletatakse, et mitmed Saaremaa noorkristlased on ,,Kannele" kirikus surmatud ja haavatud, piiskopi ees on vastristitud Haapsalus oma saadikute (Utnechat ja Phyledene) kaudu kaebust tõstnud ja paavsti ees oma foogtide (tähendab vist oma piiskopi foogtide) kaudu. Ordumeeste hulgas on olnud kurelasi, kel ristiusust muud ei ole olnud kui ristimine (Reg. 737, a. 1312). Riia peapiiskopi kaebuse järele on ordu Saaremaal palju tuhandeid inimesi, rauku ja lapsi tapnud (Reg. 710, a. 1305). Sarnased kaebused esinevad ka 1305. a. kaebekirjas (U. B. 616): ordu ei kaitse paganate pealekippumiste eest, ei luba koguni, et kerjusmungad ,,paganaile ja vastristituile (paganis et neophitis) Jumala sõna kuulutavad. Veel 1325. a. kordab paavst Johann XXII seda etteheidet, et
annaabi.ee 
