puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral. Oma halduse ülesehitamiseks oli ordu territoorium jagatud väiksemateks haldusüksusteks komtuur- ja foogtkondadeks , mille keskus oli ordulinnus. Ordul oli Eesti alal neli komtuurkonda (Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Kursi) ning seitse foogtkonda (Järva, Narva, Vasknarva, Karksi, Maasilinna, Rakvere ja Toolse). Ajutiselt oli olemas ka Lihula komtuurkond ning ametis Sauga foogt. Ordulinnuseid ja neid ümbritsevaid piirkondi (komtuurkondi ja foogtkondi) valitsesid komtuurid ja foogtid, neid abistasid konvendid. Ordu algusaegadel oli komtuuri ja foogti vahel selge seisusevahe, hiljem see kadus. Liivimaa Ordu sõjaväe (15. sajandi alguses umbes 4000 meest) moodustasid rüütelvennad koos sõjasulastega ja vasallid; 14. sajandi lõpus hakati kasutama ka palgasõdureid. + Saksa Ordu alad 1480 Vormiliselt oli Liivimaa Ordu kui Mõõgavendade Ordu õigusjärglane Liivimaa
Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada. ( Anti Selart. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Tartu 2002. Lk. 248–250. ) Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus, mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu. Samas toimus pidevaid sõjakäike leedulaste vastu, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa ka ilmalikud rüütlid Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Saksamaalt ja mujalt. Selline " ristisõjaturism " kestis kuni 15. sajandi alguseni. Ordu suurim territoriaalne ulatus oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eelpool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu alla veel Neumark Brandenburgis, Žemaitija ja Ojamaa.
Koos Lätis ja Liivimaal asuvate territooriumidega oli tema pindala umbes 55 000 km2, alates 1347. a., mil Liivi ordu valdusse läks üle Eestimaa hertsogkond 67 000 km2. Eestist kuulusid ordule Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare-ja Hiiumaal. Administratiivselt jagunesid ordualad komtuurkondadeks ja foogtkondadeks, mille keskuseks oli ordulinnus. Ordulinnuseid ehitati: ● kohaliku rahva alluvuses hoidmiseks ● välisvaenlaste —eelkõige leedulaste ja venelaste —eemal hoidmiseks ● ordusisese struktuuri säilitamine ning ordu positsiooni kaitsmine võimalike vaenlaste vastu teiste kohalike võõrvõimude seast. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt, vaid paiknesid vaheldumisi piiskoppide valdustega ning olid laialipaisatud liig suurele maa-alale.
Muusikaajalugu Küsimused lk 12 1) Missugustest allikatest pärineb varasem teave Eesti alade muusikast? V: Vanadest kroonikatest või harva säilinud dokumentidest Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse kroonikast ,,Gesta Danorum", Läti Henriku ,,Liivimaa kroonikast", Balthasar Russowi kroonikast. 2) Mida uut tõid 13.sajandi sündmused Eesti alade muusikasse? V: Eesti- ja Liivimaale kerkis järjest uusi kirkuhooneid ja kabeleid, rajati kloostreid ja võimsaid ordulinnuseid. Suuremaid kirikuis ja kloostreis, kus oli rohkem vaimulikke ja õppinud lauljaid, kõlas jumalateenistusel ka laul ühehäälne gregooriuse laul ning selle pinnal tekkinud varajase polüfoonia vormid. Kirikulaulu edendamisele aitasid kaasa piiskopikirikute ja kloostrite juurde rajatud koolid, kus valmistati ette vaimulikke. Õppekavas oli kirikulaul. 3) Kirjelda ja iseloomusta lühidalt ilmaliku muusika seniseid traditsioone ja edasist käekäiku Eesti aladel
annaabi.ee 
