Lepatriinulased Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu kattetiivad on punast või oranzikat värvi millel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul.
Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul.
Lepatriinulased Lepatriinulased on putukate sugukond mardikate seltsist. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 10 millimeetri pikkused. Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat mürki. Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja kilptäidest. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka . Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks tsitruseliste kasvandustes on efektiivsem, kui mürgitamine. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni
Lepatriinulased · Sillaotsa Põhikool · 8. klass · Meriliis Evart Välimus · Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas. · Näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus
pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud
Tähtsus:lõhustatakse aineid,lagudatakse ka makromolekule Taimerakk Iseärasusedrakukest(tselluloosist) kui läheb kakti siis ei taastu. On taimedele toeks ja kaitseb nii mehaanilise vigastuste kui ka kliimategurite eest(taimerakkudel! loomrakkudel on ainult membraanplastiidid ( 3 liiki) kloroplast-sisaldavad klorofülle.Klorofüll reageerib põiekesega. Kloroplastis toimub fotosüntees. (nt porgandil ja kartulil lehed mis mullast väljas on) Kromoplast-Plastiid mis sisaldab kollakat,oranzikat vms värvust, annavad taimedele värvuse Leukoplastid-tärklise varuaine ladestub sinna. Värvusetud.vakuool-mebraaniga ümbritsetud põieke, sisaldab varu-ja jääkaineid,palju vett, suhkruid ja org happeid. Turgor-taime siserõhk( kui see rakus langeb siis vajuvad lehed longu.)
VÄLIMUS vahtral on jaguvili, see on kaksiktiibvili, mis pärast valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks kahe tiiva välisservad moodustavad nürinurga, siseservad on kumeralt välja veninud ja moodustavad nüri- või täisnurga seemned varisevad kohe pärast valmimist, see toimub enne talve algust septembris-oktoobris muutuvad vahtra lehed rohelisest kirjuks, seda põhjustavad karotinoidid, karotinoidid on kollakat, oranzikat ja punakat värvi punast värvi lisavad lehtedele antotsüaanid, nende moodustumist lehtedes soodustavad sügisöiste madalate ja päevaste kõrgete õhutemperatuuride vaheldumine, päikesekiirgus, tüve ja okste vigastused, õhusaaste ja põud ÖKOLOOGILISED NÕUDMISED vaher kasvab leht- ja segametsades, enamasti alumises puurindes vaher on külmakindel ja noores eas talub hästi varju mulla suhtes on nõudlik, eelistades viljakaid, niiskeid ja huumusrikkaid
kõrguseks. Tavaline eluiga on 300-400 aasta. Männi tüvi on tavaliselt sirge. Tüve ülemine osa on oranzikat värvi, tüve alumist osa katab paks hallikaspruun korp. Oksad paiknevad männastes. Kuival pinnal kasvava männi juurestik koosneb sügavale ulatuvast
alates esimesest on nõrgem, sest sisepeegeldus pole täielik ja osa valgusest pääseb tilgast iga korraga välja, nii et igaks järgnevaks kaareks jätkub üha vähem valgust. Tavalised on kahekordsed vikerkaared, kõrgemat järku on väga haruldased või õigem oleks ehk öelda, et need pole naljalt märgatavad. 0. järku vikerkaar on samuti üsna ebatavaline, sest siis ei toimu sisepeegeldust, vaid valgus lihtsalt läbib piisad. Selle tulemusena on näha oranzikat sära või kuma päikese pool (olen näinud, vt fotot). 1. järku vikerkaar ehk peakaar on tavalisim. Sellega koos on tavaliselt näha ka 2. järku vikerkaar ehk kokku topeltkaar. 2. järku kaar on antisolaarsest punktist umbes 51 kraadi kaugusel ja selle värvijärjestus on peakaarest vastupidine. 3. järku vikerkaar on tavaliselt väga nõrk, sest paljukordse sisepeegeldumise tulemusena on valgus juba tilgast pääsenud enamjaolt välja ja kaare tekitamiseks ei jätku valgust. Seda järku
rahulikult diivani peal raamatut, kui ta järsku nagu tuul ukse juurde kihutas - mõne sekundi pärast kuulsin võtit lukuaugus. Ah jaa... ja otse loomulikult meeldib talle klaviatuuri peal lösutada ja alati just siis kui mul on vaja kellelegi midagi tähtsat öelda - nt. läbi messengeri ja "tänu" Pätule saabub lõpuks teade midagi jhjfahfjakfdahj-st. 3. Ühel päeval avastasin, et kuidas on võimalik, et ühel kassil lõug nii rokane on. Kuna ta on oranzikat värvi ja lõug valge olema pidi, oli nüüd see väike lõuaots justkui kusagil maad kündmas käinud. Mõtlesin ja mõtlesin - välja mõtlesin. Loodan, et ta päris mulda söömas ei käi, aga tuuseldab ta nendes lillepottides järelikult ikka päris kõvasti. Kuna tal lõug ikka täitsa must ja muld juba karvade vahele imbunud oli, pidime tal hambaharjaga seda küürima, et tal see jälle valgeks saaks. Paar päeva hiljem oli lõug samasugune nagu enne.
annaabi.ee 
