Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. 1944. Aasta suvel osalesid nii leegion kui ka piirikaitserügemendid lahingute Punaarmee vastu, andes suure panuse kodumaa kaitsmisse. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarmee suurpealetungi käigus. Paljud taganesid Saksamaale ning neist loodi uus , 20. Eesti SS-diviis. Jaanuari lõpul 1945 aitas see peatada Punaarmee rünnakuid Oppelni lõigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujääjaid Tšehhimaal Punaarmee kätte vangi, väiksem osa jõudis Inglise ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse. Kõige enam said oma saatust määrata need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, vaid olid valmis võitlema kodumaa eest ja põgenesid Soome. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome
Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega EestiLäti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused ÜlemSileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SSObersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse
lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast. Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Pärast sõda osales Rebane Inglise luure töös. Tema katsed metsavendade toetamiseks ja varustamiseks Eestis ebaõnnestusid. Peale surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999
Sõjaliselt oli kogu idee aga naiivne ja äpardus ohvriterikkalt. Eesti saared panid vastu 23.novembrini 1944,mil evakueeriti Sõrve.Eesti territooriumi vallutamine maksis venelastele nende endi andmeil 126.000 langenut , Saksa andmeil sai surma 170.000 venelast.Saksa poolel langes Saksa andmeil 30.000 meest , mis on aga ilmselt alla hinnatud,realistlikum oleks 45.000. Kodumaalt lahkunud sõjamehed koondati kõik Eesti diviisi,mis sai aunime grenaderide.Diviis võitles Oppelni all,Schönau rindel ja lõpuks Hirschbergi ruumis.Viimaseks diviisiülemaks oli Staf Rebane,kes sõja lõpus sai ainsa eestlasena tammelehise rüütliristi juurde. 7.KAOTUSED Idavaenlase vastu võideldes langes Teises maailmasõjas Saksa ja Soome vormis 14.600 meest ( 6666 on nimeliselt selgitatud ). Eestlasi langes punaväe kätte vangi erinevail andmeil 6000 - 12.000 , seejuures 1944.a.sügislahingutes kodumaal 3000 - 4000 ( Eesti diviisist langes vangi 2749 meest,neist 500 Tshehhis )
Peipsist lõunasse. 13. VIII 1944 Punaarmee vallutab Võru 4. IX 1944 Soome relvarahu NSV Liiduga > sakslaste plaan „Aster” Eestist lahkus ka 43000 eesti sõdurit ja 24000 tsiviilisikut Saksamaale. Osa üksusi tegi katset omal käel vastu panna. Poliitiliselt andis see võimaluse Eesti Vabariigi sümboolseks taastamiseks 20/21. septembril 1944 Tallinnas. Kodumaalt lahkunud sõjamehed koondati kõik Eesti diviisi, mis võitles Oppelni all, Schönau rindel ja lõpuks Hirschbergi ruumis. Viimaseks diviisiülemaks oli Alfons Rebane, kes sõja lõpus sai ainsa eestlasena tammelehise rüütliristi juurde. 23. XI 1944 Punaarmee jõuab Sõrve Sääre tippu Rahvusväeosad 1941–1944 Kohe pärast Saksa vägede saabumist algas eesti rahvusväeosade loomine Saksa armees. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone (julgestus-, ida-, kaitse- ja politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Need teenisid algul peamiselt
annaabi.ee 
