• hinnang, retsensent sõnastab lõpphinnangu vastavalt lõputöö vastavusele eelpool toodud nõuetele. Retsensent ei hinda lõputööd hindeliselt. Oponeeringu koostamine ja esitamine Oponeerimine on akadeemilise suhtluse üks põhivorme. Kui Sul avaneb võimalus õppetöö käigus kaastudengi ettekannet oponeerida, võid olla rõõmus - see on oskus, ilma milleta ei saa olla edukas teadlane. Oponeerimise puhul kehtivad samad põhiprintsiibid, mis referaadi puhul: Keskendu põhilisele - Sinu kriitika puudutagu valdavas osas just seda, kas ettekandja on adekvaatselt esitanud refereeritava teksti põhielemente (filosoofilise teksti puhul väiteid ja argumente). Muude detaildie kriitikat võib esitada lühimärkuste korras. Samuti pole õige hinnata ettekande huvitavust või igavust - võib-olla oli alliktekst väga keerukas ja raskepärane. NB
(absoluutne kuulamine kompenseerida suhtelise kuulamisega). Enamik võimeid teiseneb elu jooksul vastavalt sellele, kuidas me realiseerime teisi võimeid, omandame uusi oskusi ja teadmisi. ARUKUS JA LOOVUS 1. Intelligentsuse ühe-, kahe- ja mitmefaktoriteooriate üldine iseloomustus. Intelligentsuse ühefaktoriteooria arukuse ühefaktoriteooriad defineerivad intelligentsust põhiliselt kolmel järgneval viisil: · Arukus on õpivõime · Arukus on abstraktsete mõistetega oponeerimise võime · Arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime. Intelligentsuse kahefaktoriteooria alusepanija on inglane Spearman, kes lähtub oletusest, et üldintelligentsuse kõrval eksisteerib veel loendamatu hulk teisi spetsiifilisi arukuse vorme, mille tähendus ja toime ilmnevad neile vatavais eritoiminguis. Üldarukus e. gfaktor on inimestel sünnipärane ja aastate jooksul püsiv. Eriintelligentsus e. sfaktor.
kuulamisega). Enamik võimeid teiseneb elu jooksul vastavalt sellele, kuidas me realiseerime teisi võimeid, omandame uusi oskusi ja teadmisi. ARUKUS JA LOOVUS 1. Intelligentsuse ühe-, kahe- ja mitmefaktoriteooriate üldine iseloomustus. Intelligentsuse ühefaktoriteooria- arukuse ühefaktoriteooriad defineerivad intelligentsust põhiliselt kolmel järgneval viisil: Arukus on õpivõime Arukus on abstraktsete mõistetega oponeerimise võime Arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime. Intelligentsuse kahefaktoriteooria- alusepanija on inglane Spearman, kes lähtub oletusest, et üldintelligentsuse kõrval eksisteerib veel loendamatu hulk teisi spetsiifilisi arukuse vorme, mille tähendus ja toime ilmnevad neile vatavais eritoiminguis. Üldarukus e. g-faktor on inimestel sünnipärane ja aastate jooksul püsiv. Eriintelligentsus e. s-faktor.
vannutakse – see on raskus säilitada endas võimet kõneluseks. Kellel tuleb õpetada, usub, et ta peab rääkima ja tohib rääkida ja mida voolavamalt ja seostatumalt ta suudab rääkida, seda enam arvab ta oma õpetusi edasi andvat. Ikka ja jälle on kõrgkooli elus tehtud katseid elavdada loengut diskussiooniga ning sealjuures muidugi kogetud vastupidist, nimelt et minna kuulamise retseptiivsest hoiakust üle küsimise ja oponeerimise initsiatiivile on äärmiselt raske ja see õnnestub harva. Lõpuks kätkeb õpetamissituatsioon ületamatut kõnelusraskust, niipea kui ta on läinud väljapoole väikseimagi kõneluse intiimsust. Juba Platon teadis seda väga hästi: kõnelus ei ole võimalik paljudega üheaegselt ega isegi mitte paljude juuresviibimise korral. Descartes: (1596-1650)
annaabi.ee 
