komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele. Viimased küüditatute eshelonid lahkusid Eestist 29. märtsi õhtul. Kuigi ligi kolmandikul algselt nimekirjadesse kantutest õnnestus tabamisest pääseda, viidi mõne päevaga oma kodudest Siberisse üle 20 000 inimese, mis moodustas ligikaudu 2,5% tollasest Eesti elanikkonnast
naasis aastate pärast Siberist vaid 14. Muude asjaolude kõrval on selle juuliküüditamise eripära meessoost ohvrite kardinaalselt erinev saatus naiste ja laste käekäigust. Kokkukogutud toimetati Roomassaare sadamasse, kust küüdilaev suundus mandrile, kuid juba tiirles mere kohal Saksa lennuk. Laev jõudis siiski tervena Rohuküla sadamasse, kus küüditatud pidid tääkidega sõdurite spaleeri vahel marssima raudteel ootavatesse loomavagunitesse. Mehed olid naistest ja lastest eraldatud juba laevas. Tallinnas paigutati mehed esmalt Patarei vanglasse, naised-lapsed aga tuubiti kinniste kongidega autodesse ja viidi Harku vangla abimajandisse, kus neid hoiti viis nädalat. Augusti algul pakuti naistele ootamatut võimalust: kellel on sugulasi Läänemaal, see võib lasta end sinna vedada. Virtsu sadam oli purustatud, saatjad leppisid kokku Kuivastusse viimise suhtes ja
inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele. Suuroperatsioonile anti nimeks "Priboi" (Murdlainetus) ning selle otseseks juhtimiseks moodustati Riiga NSV Liidu sisevägede ajutine staap. Kokku kaasati küüditamisaktsiooni läbiviimiseks üle 76 000 inimese, kellest valdava osa moodustasid kohalikud nõukogude aktivistid
51 MÄLESTUSI LAAGRITEST Katkendid valinud Meelis Maripuu Jägala laagris Tšehhimaalt deporteerituid, kes väljusid rongist, hakkas koheselt selekteerima grupp ohvitsere ja allohvitsere. Tugevad ja noored läksid ühele poole, lapsed ja vanemad inimesed saadeti ootavatesse bussidesse. Juute rahustas veidi mulje moodsatest sinistest bussidest ja läikivast kroomist ning mõned mõtlesid, et kui juba sellised transpordivõimalused on valmis pandud, ei või olukord nii väga hirmus olla. […] Selles lähedaste otsimise ja busside saabumise ning lahkumise kaoses otsustas tihti juhus, väljanägemine või Eesti valvurite Laagi ning Gerretsi, bussijuhi või Tallinna SD-sse kuuluvate isikute isiklik sümpaatia olemise või mitteolemise küsimuse
annaabi.ee 
