suurkuju. Tallinnast oli kujunenud majanduselu keskus, kus 20. sajandi algul andsid tooni veel balti-sakslased. Eestlaste vaimuelu koondas 1965. aastal asutatud laulu- ja mänguselts Estonia. Isamaalise liikumise üheks suuremaks sündmuseks kujunes kutselise teatri „Estonia“ asutamine ja teatrimajale nurgakivi panemine 1906. aastal. 1913 toimus uue teatri- ja kontserdimaja pidulik avamine. Esialgu olid repertuaaris vaid sõnalavastused, kuid peagi etendusid ka esimesed ooperid. (Oma eesti ooperiteni läks veel paarkümmend aastat.) Jätkus 1869. Aastal algatatud laulupidude traditsioon. Üheks kultuurielu suursündmuseks oli VII üldlaulupidu Tallinnas 1910. aastal. Sellel peol kõlasid juba ainult eesti heliloojate laulud. Meie esimesed heliloojad, kes alustasid 19. sajandi lõpus, piirdusid oma loomingus koorilauludega. 20. sajand tõi eesti muusikasse ka teised muusikažanrid - sümfoonilise, vokaalsümfoonilise ja instrumentaalmuusika.
mis ei tähenda ainult ilusat laulmist, vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik, Henze põlvkonnakaaslane Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas 1953-1965 Itaalias, kus ta ka praegu meelsasti peatub. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi (Puccini) mõju. Viimaseid võib märgata
vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas ta 1953-1965 Itaalias. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi (Puccini) mõju. Viimaseid võib märgata näiteks ooperis „Homburgi prints“ (1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19
(Borodini stiil nii ta ooperis "Vürst Igor" kui ka ta sümfooniates on eepiline, rõhutatult venelik). Tsaikovki balletid: veel Tsaikovski tegutsemisajalgi peeti Venemaal balletide kirjutamist teisejärguliseks, millega tulevad toime ka kapellmeistrid. Tsaikovski tõestas, et ka ballett vajab väga head muusikat. Teema 16. (K. P. Ooper Tallinnas 19. sajandil, lk. 97-99), Saksa ooper 1800-1830 (kuni Wagneri ooperiteni) Romantilised ooperid Probleem: liiga vähe saksa enda autorite saksakeelseid oopereid, tuli tõlkida itaalia ja prantsuse oopereid saksa keelde ja neid ette kanda. Kuna 19. sajandil järjest enam rõhutati rahvuslikkust, tõusis olulisele kohale saksa rahvusliku ooperi kirjutamise küsimus saksa autor, saksa rahvale lähedane temaatika, itaalia ja prantsuse ooperitega võrdväärne muusika. Teine raskus oli saksa heatasemeliste lauljate vähesus, aga see olukord paranes järjest
annaabi.ee 
