aatate keskel oli Sütiste luulelaad lähenenud arbujate rütmituse stiilile, ründas Sütiste viimaseid ägedalt ja ülekohtuselt essees ,,Meie uusromantika pärapoeesia", mis on hiljem esile kutsunud vastakaid hinnanguid. . (Kruus 1995 : 562) Näitekirjanikuna on Sütiste avaldanud piiblimotiivilise, vabaduseideed kaitsva värssdraama ,,Jumalate mäss", psühhol. Perekonnadraama ,,Esimene pääsuke" (Tln.1937; 1941 telliti talt 1841.a. talurahvarahutuste 100. aastapäeva puhuks ooperilibreto ,,Pühajärv". Sõja lõpul kirjutas Sütiste ajaloolise draama ,,Ristikoerad", mis kujutab eesti hõimude võitlust ristirüütlitega XII saj. algul ning Lembitu ja Kaupo surma. Elu viimastel kuudel kirjutas Sütiste oma kaasaega kujutava näidendidialoogia ,,Laviin liigub" ja ,,Laviin puruneb", mis on jäänud viimistlemata ja lavastamata. Populaarseks on osutunud Sütiste värsslugu lastele ,,Kalamehed" Sütiste on ka
kirjandushuvi. Vetemaa õppis 1943-54 Tallinna 22.keskkoolis, 1954-59 Tallinna Polütehnilises Instituudis keemiat. Ta valis keemia seetõttu, et oli varem tegelenud fotoasjandusega ja talle tundus, et värviliste lahustitega solgerdamine on põnev. 1960-65 õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis helilooja eriala. Vetemaa on keemiku ja helilooja haridusega luuletaja, prosaist, näitekirjanik. On kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, ooperilibreto, laulutekste, publitsistikat. 1962.aastal ilmus tal esikteos värsikogu ,,Häälemurre". 1965-69 töötas ETV vanemtoimetajana ning kirjandus-ja kunstisaadete peatoimetajana. 1969-77 oli Kirjanike Liidu luulekonsultant, hiljem kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinna Paberivabrikus meistrina (1959-60), ajakirja Küsimused ja Vastused kaastöölisena (1963-65), kirjastuse Kupar juhina. Heliloojana on eelkõige 1990. aastatel kirjutanud instrumentaalteoseid. Vetemaa debüteeris 1958
proosatekstiga ja selline on ka ooperi libreto (tollane traditsioon oli värssides tekst). See tähendas radikaalset lahtiütlemist 19. sajandi tavadest. Ühtlasi pani Debussy sellega, et kasutas Maeterlincki näidendi teksti muutmatult, aluse 20. sajandil aktuaalseks muutunud nn literatuurooperile. “Pelléas ja Mélisande” Tegelased: Melisande Golaud Pelléas Arkel Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” loomistausta iseloomustab kaks tegurit: 1) ooperilibreto kriis prantsuse muusikateatris 2) sümbolism prantsuse ja belgia kirjanduses ning eriti sõnateatris. (Sümbolism oli suund 19. sajandi lõpukümnendite kirjanduses, kujutavas kunstis ja teatris, mis tekkis vastureaktsioonina realismile ja naturalismile ja milles sümbolite abil vihjatakse maailmale, mis eksisteerib nähtava maailma taga ning mida me ei peagi lõpuni mõistma.) 19. sajandi teisel poolel olid prantsuse ooperilibretode (grand opéra ja opera comique´i)
Ometi jätkas kõiki muremõtteid ja kahtlusi ületada püüdev Verdi oma hiiglaslikku tööd Visalt ja sihikindlalt. Alati suure tähelepanuga ooperidramaturgiasse suhtunud helilooja lähenes seegi kord libreto väljatöötamisele erakordse vastutustunde ja nõudlikkusega. Boito täitis kuulekalt Verdi vähimaidki soove, tegi helilooja näpunäidete kohaselt ooperi plaani ja libretot korduvalt ümber, enne kui lakooniline, tekstilt väljenduslik ja reljeefse motiveeringuga ooperilibreto valmis sai. Shakespeare'i ideed säilitades suhtusid "Othello" autorid draama ümbertegemisse äärmiselt hoolikalt. Nad kärpisid teksti, eemaldasid kõik ooperi seisukohalt kõrvalise, keskendasid tähelepanu Othello, Desdemona ja Jago kujudele. Othello seesmise konflikti teravdamiseks toodi libretosse Othello ja Desdemona armastusduett, koorid ja ansamblid. Kõige selle tulemusena säilis Shakespeare'i tragöödia mõte, kusjuures tragöödia omandas sellele lisaks
annaabi.ee 
