hüppas, siis nägid Emmi ja Jaanus, et nüüd jookseb täkk ilma koormata, ehk ilma Oodota. Kui noored sündmuspaiga juurde jõudsid, nägid nad, et Oodo lamab maas. Jaanus kuulas ta südant, ja ütles, et ta on ainult minestanud. Jaan võttis ta sülle, ja nad hakkasid koos kahe hobuse, Emmi ja Tarapitaga Prohveti-Pärdi poole kõndima. Lõpuks jõudsid nad lõpp-paika ja Jaanus seletas lühidalt Prohveti-Pärdile, mis oli Oodoga juhtunud. Vanamees läks oma koopasse ja tõi sealt läbipaistva märjukesega täidetud klaasi, mille ta andis Oodole nuusutada, kui hais poissi ninna tungis, ärkas ta kohe. Alguses ei saanud Oodo mitte millegist aru, aga kui ta natukest aega istus sai ta aru, mis temaga juhtus ja hakkas kohe Jaanuse täku peale karjuma. Kui ta aga Jaanust silmas, tõusis ta viha Jaanuse vastu ja ta hakkas kohe teda sõimama ja lõpuks lõi ta talle rusikaga näkku, ning sõitis oma märuga koju minema
ta päästis Tallinna piiskoppi karu küüsist.Piiskopp andis selle eest Vahurile väikese maatüki. Kuna Vahur oli laisk, siis ta toitis ennast jahisaagiga.Hiljem Võttis ta lossihärralt hundinahkade eest nägusa neiu naiseks.Päeval, mil Vahur suri oli Tambetil juba poeg, Jaanus ja naine olemas. Kui Jaanus oli kümme aastat vana, läks ta esimest korda lähuduses asuvasse lossi isaga kaasa ja sai tuttavaks laste Oodo ja Emiiliaga.Nad veetid palju aegu kuni õnnetuseni Oodoga, mil ta kukkus hobuse seljast maha ja süüdistas kõiges Jaanust. 5 aastat hiljem, ühel päeval, sattus Jaanus külas olema ja sai teada, et lossikubjas oli väikese poisi Maanuse vaese omaks peksnud.Mõned päevad hiljem suri lossihärra ja uueks valitsejaks sai Oodo.Hiljem oli kubjas Maanuse leidnud ja Maanus põgenes Jaanuse juurde.Kui Jaanuse juurde tuldi Maanust otsima siis peksid jaanuse sulased kõik otsijad oimetuks.Seejärel läks
Väikesel Jaanusel aga püsisid vanaisa hoiatused meeles. Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast. Jaanus oli 10- aastane, kui isa ta esimest korda Lodijärve lossi kaasa võttis. Lossihärra, rüütel Konrad Raupen suhtus Tambetisse tema terasuse ja osavuse pärast hästi. Jaanus jäi lossiõuele ja kohtus lossihärra poja Oodo ja tütre Emiilia ehk Emmiga. Algul tekkis Jaanusel Oodoga tüli seoses lossilaste koer Tarapitaga. Eriti ei meeldinud Jaanusele, et see nimi on koerale eestlaste jumala Taara järgi pandud. Tema kutsus koera ikka koera vana nimega- Tölp. Kes teab, kuidas noormeeste tüli oleks võinud lõppeda, kui mitte hea haldjas Emmi poleks poisse ära lepitanud. Kui Oodo oli keerulise iseloomuga poiss, siis Emmi meeldis Jaanusele väga ja lapsed hakkasid tihti koos mängima ja said päris headeks sõpradeks.
Sai Oodo korraldatud tulekahjus haavata. Jaanus leidis ta lossis surnult seina külge aheldatuna. Oli Tambeti poeg. Õppis Tallinna Mustamunga kloostris. Oli hea südamega (ravitses Saare Maanust ja riskis enda eluga, et Maanust päästa ,täitis Emmi palveid). Pidas meeles Vahuri soovitust vabadust varjata. Talle meeldis mööda koduseid metsi ringi luusida. Luges raamatuid ladina keeles. Nooruses mängis ta Oodo ja Emmiga. Läks Oodoga tülli. Teda peeti targaks meheks. Pärast kodu põlemist tunti teda Tasujana. Pärast isa leidmist lossis tappis ta Oodo. Jättis Emmi palvel Kuuno tapmata. Pärast sõda lossis läks ta Tallinnasse sõtta ja suri seal. Jüriöö ülestõus oli eestlaste katse vabastada PõhjaEestit ja saaremaad võõrvõimu alt. Ülestõus algas 23.aprillil 1343 Taani valduses olevas PõhjaEestis. Algus oli ootamatu ja edukas, eestlased otsisid välisabi Rootsist.
koju minna, sest kubjas oli lubanud ta vaeseomaks peksta. Maanus oli laupäevast saadik nälginud ja Jaanus andis talle süüa. 11.Kubjas tuli Jaanuse maja juurde. Ta vaidles seal Tambetiga, et kas Maanus on seal. Jaanus valetas, et ei ole. Koju jõudes valetas kubjas Oodole. Mindi uuesti Jaanuse koju, et ta oksa tõmmata ja maja põlema panna. 12.Metsa tallu jõudes löödi Tambet peaaegu maha. Jaanus käskis Maanusel end lakas ära peita ise läks ta õue. Jaanus võitles Oodoga ja ütles, et kui ta sureb jätku nad Tambet ellu. Jaanus aeti majja ja maja pandi põlema. Maanus hukkus tulekahjus Jaanus aga pääses läbi salakäikude. Oodo tundis pigem kahjurõõmu kui rõõmu. 13.JÜRIÖÖ. Oli algust tehtud Jüriöö Ülestõusuga. Süüdati paljud mõisad. Padise klooster Lodjajärve loss JAANUS = TASUJA 14.Valiti vanemad neid oli neli. Hakati piirama Lodjajärve lossi. Sõnumitooja tuli halva sõnumiga
Selgus, et mõisa isand, Kapten Raupen, oli surnud ja Oodo oli peremeheks saanud. Jaanus nägi ka Emiiliat, kelle vastu tal olid tunded tekkinud, rüütel Kuno käsivarrele toetumas. Ta nägi Emiilia kurbust ja tundis talle kaasa, sest ta teadis Emiilia armastust oma isa vastu. ,,See vaene, vaene neiu, mispärast pidi see põrutav õnnestus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn ... kuidas saab ta nüüd toore, äkilise Oodoga toime? Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad tuhmiks ja lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin ma nüüd nii kui enne ..." (Bornhöhe, E. Tasuja. Tallinn 1947: RK ,,Ilukirjandus ja kunst". 5758) Maanuse ja noorhärra vahelised suhteid ei olnud ikka veel paranenud, kui Maanus läks Jaanusele öösel akna alla, et süüa paluda. Ta oli mõisast putku pannud. Järgmisel hommikul
ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja püh- 30 kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele. «Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus. Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi. Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: «Ta pole muud kui minestanud -- vist peapõrutuse pärast.» «Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?» hädaldas Emmi. «Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi