................ 6 Kasutatud materjal ......................................................................................... 7 Lisad ............................................................................................................... 8 Referaat räägib Ungru lossist ja selle mõisast, millel on väga palju omanikke olnud. Selle omanik algul oli Gorris Herkel, kelle poja, Reinhold Herkeli tütar abiellus 1614.aastal Otto Ungern- Sternbergiga. 1646.aastal päris mõisa nende poeg, ooberstleitnant ja vabahärra Otto von Ungern- Sternberg. 1655. aastal abiellus ta Helene von Zoegega Erastverest. 1666. aastal suri Otto von Ungern-Sternberg ning mõisa päris tema poeg Reinhold von Ungern-Sternberg. 1696-1697 oli ta Eestimaa rüütelkonna peamees. Tema surres läks mõis edasi tema postuumselt sündinud pojale Reinhold Gustav von Ungern-Sternbergile. Peale viimase surma 1787.aastal pärandus mõis
20. Sajandi alguses läks mõis üle Conrad Georg von Brevern`i pojale Nikolai von Breven`ile, kelle käest läks see omakorda krahvinna Marie Mussin-Puskini valdusesse. Mõisast on säilinud väheldane pärnasalu ning mõned osaliselt ümber ehitatud kõrvalhooned (A. Särg, 2006, lk. 21-22). 3.03 Kauksi (Kauks) rüütlimõis Kauksi mõisa maad eraldati Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast 1780. aastatel. Vastloodud mõisa ostis ooberstleitnant vabahärra Friedrich Gustav von Rosen. Juba 1796. aastal müüs ta mõisa edasi major Friedrich Gottlieb von Luederile. Luederite valduses püsis Kauksi mõis 1856 aastani, kui Carl Friedrich von Luederilt ostis mõisa ära kapten parun Jakob Stackelberg. 1859. aastal oli omanikuks juba Hermann von Rosenthal. Rosenthalilt ostis 1874. aastal mõisa Georg Anwelt ja Kauksi mõisa viimane omanik oli Georg Nikolai von Stiernhielm, kes omandas mõisa 1919. aastal
detsembril langetas kohus otsuse Patkul kaotab parema käe, au, elu ja varanduse. Kõik tema kirjutised kästi ära põletada. Otsus pidi jõustuma kohe, kui selleks ajaks oli Patkul juba Rootsist läinud. Kui kuningas arvas, et tülikas vaenlane on langenud, siis ta eksis, sest alles nüüd võitlus algas. Vahemärkusena olgu öeldud, et see viie kapteni mäss sisaldas endas Patkuli ettevõtmisel koostatud vähemalt kaht kaebust rügemendikomandöri ooberstleitnant Helmerseni vastu. Nendes kirjalikes pöördumistes olid kaebused ohvitseride halva kohtlemise kohta ja nõudmised, et sõjakohus asja uuriks. Ent need kaebused tembeldati mässuks ja ülestõusuks - "Meuterei und Aufruhr". Mis puutub arhiivi peitmisse, siis see leidis tõepoolest aset paljude Patkuli sõprade juures ja samuti Vaidau mõisas, kus sellega vend Karli nähes tegeles Rubene pastor Ludecus. Olles ikka veel vihane oma venna peale varanduse jagamise pärast, kaebas Karl venna ja
Kaardikirjeldusest selgub veel, et peamiselt mustmullast koosnevat rukkipõldu (põlispõld) oli kasutusel 15 9/16 tündrimaad (1 tündrimaa = 0,52 ha) ja pruukimata seisis 7 25/32 tündrimaad; (suvi)viljapõlluna, s.o eeskätt odra all oli 15 ¾ ja 2 7/8 tündrimaad eri headusega maad ning kesa all 7 7/8 ja 14 31/32 tündrimaad. EAA, f. 1850, n. 1, s. 54, l. 21p22 Otto Johann von Bocki järeltulijad (genealoogiline tabel) Otto Johann oli ooberstleitnant Bernhard von Bocki (16251670) lapselaps. Liivimaal kuulusid sillakohtunik Otto Johannile Lahmuse ja Päri, Eestimaal Paeküla, Kehtna ja Riidaku mõis. Lapsi oli balti maaaadli peredes palju, Otto Johannil oli neid 12. Pere (ema, isa ja lapsed) oli mõisnikkonna elu keskne aspekt. Perekonna mõju ulatus kaugele, raske oli teha vahet, kus ,,lõppes kodu ja perekond ja kus algas avalik sfäär". EAA, f. 1850, n. 1, s. 56, l
annaabi.ee 
