“ (Luik 2001) Teine artikkel käsitleb maastikku pigem teaduslikumas suunas: nimelt geograafilises mõttes ja sellest tuletades eraldada inimest ja ühiskonda tuginedes teoreetilis-metodoloogilistele aspektidele. Käsitledes maastikku, kui geograafia uurimisobjekti on autor rõhutanud mõistete tähtsust: „Maastiku-uurimine on seotud laiemate teadusfilosoofiliste küsimustega, mis suunavad meie ja teiste arusaamu maastikust. Mõisted on olulised vahendid, mille abil on võimalik arutada ontoloogilisi küsimusi olemise mõistest ja selle põhilist iseloomu elamise raamides.“ (Jauhiainen 2001) Läbi autori silmade on kirjeldatud ka maastiku uurimise suundi Eestis. Põhiliselt on need seotud kultuurigeograafilise lähenemisega konstruktivistlikud, poststrukturalistlikud, feministlikud ja postkolonialistlikud tõlgendused maastikust. „Kaasaegse geograafia olukorda iseloomustab mitmete, isegi vastandlike lähenemisviiside samaaegne esinemine
toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi. Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite jaoks olla püüdluste sihiks ka nähtumuslikus maailmas. Nii kätkeb tegelikkus endas ka kesksete poliitiliste väärtuste – nagu “hüvelisus”, “õiglus” ja
Quining Qualia. Consciousness in Contemporary Science, A. Marcel & E. Bisiach (eds.). Oxford: Oxford University Press, 1988, pp.42-77. Termin "kvainima (to quine, ingl. k)" vihjab filosoof W. V. O. Quine'ile, kes eitab omaduste eksistentsi, lubades oma ontoloogiasse nende asemel hulgad ning liigid [kinde]. Peamiseks põhjuseks Quine'i vastumeelsusele omaduste suhtes on see, et omaduste identsuse tingimusi ei saa esitada ekstensionaalses keeles, kuid kõik laused, millel on ontoloogilisi kohustusi, peavad Quine'i järgi olema ekstensionaalsed. Tlk. 1 subjektiivse kogemuse omadustele kindlasti ohutu. Just seda süütuse eeldust ma kummutada tahan- gi. Ma tahan nihutada tõendamiskohustust nii, et igaüks, kes tahab toetuda privaatsetele, subjektiiv- setele omadustele, peab esmalt tõendama, et nad ei eksi seda tehes. Selline süüdi, kuni pole süütust
retsipiendi ootuste süsteem. " Boris Bernstein (1976). 4. Kriitilised erimeelsused: "On pakutud kõikvõimalikke seletusi selle kohta, mida ta (Cézanne) taotles ja mida ta saavutas. Ometi jäävad need seletused pinnaliseks ja mõnikord tunduvad koguni vastuolulistena. Ent isegi kui kriitikud meid lõpuks välja vihastavad, jäävad ju pildid ikkagi meid veenma. Ja parimaks soovituseks on siin ja alati: "Minge ja vaadake neid maale originaalis. " E. H. Gombrich (1997: 540). 5. Milliseid ontoloogilisi küsimusi tekitab VKT? Ontoloogilised kaalutlused: Eriarvamused kunstiteose eksisteerimise viisi (ontoloogilise staatuse) küsimuses: Teatud ontoloogiliste eelduse korral on VKT-d raske või sootuks võimatu rakendada, ilma, et varustaksime seda mitmete lisaklauslitega. 1)Unitaarmentalismid 2)Traditsiooniline dualism 1) Unitaar-mentalismid: a)Kunstiteos on kunstniku vaimus eksisteeriv konstruktsioon (eksternaliseerimine pole tarvilik). (Croce; Collingwood). Järeldus: VKT rakendamine mitte-
annaabi.ee 
