1. Onomastika Nimede uurimisega tegeleb teadusharu, mida nimetatakse onomastikaks. Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimesid, nt eesti keele onomastika, Saaremaa onomastika( Aadu Must, 2000: 39). Onomastika on tihedalt seotud ajaloo ning genealoogiaga. Nimede uurimine muutus eriti populaarseks peale Teist maailmasõda, mil asutati terve rida onomastikaga tegelevaid uurimisseltse, klubisid, ajakirju. Inimesi on alati huvitanud nende isiklik ajalugu ja päritolu. Seetõttu pole ka ime, et just Ameerika Nimeseltsi poolt välja antav ajakiri pretendeerib maailma ühe juhtiva nimeajakirja tiitlile(Must 2000:39). Antud selts uurib nimede panemise praktikat nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Euroopa onomastikakeskuseks on Belgias välja antav ajakiri Onoma, kus on avaldatud ka Eesti uurijate töid(Must 2000:39). 1.1
peab otsima läbi kõikide aastate sündide, abielude ja surmade hulgas antud maakonnas. Isiku lahkumise kohta maakonnast info puudub. 20. sajandi kohta on suuri publitseeritud isikuandmete kogusid, millest paljud on ka Internetis 12. Genealoogia on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid.G l on tihe seos ajaloolise demograafia, asustusajaloo, kultuuriloo ja rahvussuhete ajaloo (ümberrahvastumine) aga samuti onomastikaga teadusega nimedest. Eugeenika (kr. Eugenes = heast soost) pärilikkuse hügieen, õpetus inimkonna pärilike omaduste parandamisest, ka selleks rakendatavate meetodite kogum. Eugeenika meetodid:1. Positiivsed pärilike eelduste säilitamine ja rohkendamine, selleks soovitatakse ühiskonnas rakendada materiaalseid ja moraalseid stiimuleid. 2. Negatiivsete meetoditega püütakse vältida
otsima läbi kõikide aastate sündide, abielude ja surmade hulgas antud maakonnas. Isiku lahkumise kohta maakonnast info puudub. 20. sajandi kohta on suuri publitseeritud isikuandmete kogusid, millest paljud on ka Internetis 12. Genealoogia on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid.G l on tihe seos ajaloolise demograafia, asustusajaloo, kultuuriloo ja rahvussuhete ajaloo (ümberrahvastumine) aga samuti onomastikaga teadusega nimedest. Eugeenika (kr. Eugenes = heast soost) pärilikkuse hügieen, õpetus inimkonna pärilike omaduste parandamisest, ka selleks rakendatavate meetodite kogum. Eugeenika meetodid:1. Positiivsed pärilike eelduste säilitamine ja rohkendamine, selleks soovitatakse ühiskonnas rakendada materiaalseid ja moraalseid stiimuleid. 2. Negatiivsete meetoditega püütakse vältida ebasoodsate geenide
nende autentsust tõestada. 19. sajandi lõpuks, kui oli kogunenud suur hulk mitmel pool välja kaevatud jm leitud pitsateid ja nende jäljendeid, mis olid seose dokumendiga kaotanud (Egiptuse, Babüloonia, India jne), hakati pitsatite kronoloogilise jaotamise alusel tegema järeldusi riiklike institutsioonide arengu kohta, sest pitsatid reageerivad igale muutusele selles vallas kohe. Sfragistika on seotud tarbekunsti, heraldika, numismaatika, epigraafika, onomastikaga. Et pitser võiks olla kinnitus ja identifitseerimisvahend, on vaja kahte tingimust - et märk oleks selgelt seotud pitsati kasutajaga ja et seda kasutab tõepoolest ainult omanik. Levisid 9.-10. sajandil sedamööda, kuidas loodi rohkem kirjalikke ürikuid. 10.-11. sajandil peamiselt vaimulike, siis ka ilmalike valitsejate käes. 12. sajandist on teada linnade (Rooma 1148, Köln ja Trier 1149, Mainz 1150 jne) ja üksikute krahvide pitserid. 13.
annaabi.ee 
