Mida rohkem on viljalihas happeid, seda paremini õunad säilivad, sest enamiku bakterite ning hallitusseente areng on happelises keskkonnas takistatud. Vitamiinidest on õuntes põhiliselt C-vitamiini, teisi vees lahustuvaid vitamiine on vähe. Kes ka õunaseemneid nosib, saab lisaks E-vitamiini ja A-vitamiini eelühendeid. C- vitamiini sisaldus püsib valminud viljades suhteliselt muutumatu, ka toiduvalmistamisel õuna vitamiinirikkus eriti ei vähene. Mineraalainetest on õunas kergelt omastatavas vormis peamiselt kaaliumi ja magneesiumi, natuke ka fosforit. Teisi mineraalaineid on vähem. Mineraalaineid on õunas kõige rikkalikumalt koorealuses kihis. Inimesele vajalikest mikroelementidest on õunas rauda, mangaani, vaske ja joodi.Inimese toidulaual on õun oluline kiudainete allikas, sest selles leidub pektiini, glükaani, hemitselluloosi ja tselluloosi. Pektiin on õunas lahustunud kujul, lahustumatut tselluloosi sisaldavad põhiliselt õuna koorealune kiht ja seemneümbrised.
25% (1,25 kg) on omastatav esimesel aastal. Sõnnikul on arvestatav järelmõju ka 2. ja 3. aastal (vastavalt 10 ja 5%). Vedelate orgaaniliste väetiste kasutamisel tuleb arvestada üleväetamise ohuga (omastamine esimesel aastal 50%) • Mineraalväetistega mulda antav lämmastik, mis ei tohi ületada saagi formeerumisel puudu jäävat lämmastiku kogust Fosfor 25-30% orgaaniliste ühenditena ja 70-75% mineraalsel kujul. Ainult 2-5% (18-90 kg/ha) on taimedele omastatavas vormis. Praktikas ei ole otstarbekas planeerida mulla varudest kasutamist üle 10-20% aastas. Fosforiühendid alluvad mullas keemilisele neeldumisele ehk retrogradatsioonile. Kaalium Füüsikalis-keemiline neeldumine ja ka fiksatsioon on suuremad raskema lõimisega muldadel. Raskema lõimisega muldadel võib praktiseerida varuväetamist. Mulla liikuva kaaliumi varudest võib planeerida aastas kasutamist teraviljadel 20-40% ja rühvelkultuuride puhul 40- 60%. Kaltsium
Mullas oleva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine (huumus, orgaanilised jäätmed). Mullas leiduvate lämmastikühendite algallikaks on aga õhulämmastik, millise varud on väga suured, sest maapinna igat hektarit katvas õhukihis on ≈ 80 000 t lämmastikku. Eesti muldade lämmastikusisaldus on küll 0,1...0,3% so 3000...9000kg/ha, kuid 97...99% sellest on orgaaniliste jäätmetena ja vaid 1...3% mineraalsel kujul taimede poolt omastatavas vormis. Lämmastiku sisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes leetunud liivmuldades. Taimedele omastatavate lämmastikühendite (ammoonium- ja nitraatühendid) allikateks mullas: 1. orgaanilise aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid 30...90kg/ha aastas, 2. õhulämmastiku sidumisel mikroorganismide poolt mulda toodud lämmastik. Eristada võib kahte liiki mikroorganisme: a
Inhibiitorid on C1 inhibiitor, faktor I. Regulatoorsed proteiinid on C4-siduv proteiin, faktor H, S proteiin (vitronektiin). Komplementsüsteemi põhifunktsioonide hulka kuuluvad: põletikureaktsiooni käivitamine ja kontroll (C4a, C2b, C5a), opsonisatsiooni teel fagotsütoosi tugevdamine (C3), rakumembraanide otsene kahjustamine (MAK-C-C9), immuunkomplekside töötlemine, antigeeni sidumine APC rakkudele paremini omastatavas vormis. Komplemendi retseptorid on CR1- CR4. CR1 ja CR2 moodustuvad nn komplemendi kontrolli proteiinist (CCP). CR3 ja CR4 on integriinid sisaldades sarnast beeta-ahelat (CD18). Retseptorite funktsioonideks on IK sidumine transpordi eesmärgil (IK kliirents), opsonisatsioon, komplemendi aktivatsiooni reguleermine. Komplemendi osa põletiku tekkes kannavad edasi anafülotoksiinid (kemoatraktandid - C3a, C5a). Nende toimel verevoolu
annaabi.ee 
